Sparks näitas metapopi meistriklassi

Kultusbänd Sparks Tallinnas Alexela kontserdimajas: vennad Russell ja Ron Mael aktsioonis. Foto: Priit Mürk/ERR/Scanpix

Ameerika vendade Ron ja Russell Maeli kunstpopiduo Sparks oli üks neist paljudest, kelle maailmatuuri koroonakriis edasi lükkas. Arvestades, et Ron on 76 ja Russell 73, võisid nii nemad kui publik karta, et järgmist võimalust ei tulegi – sestap olid nad ka viimaks taas (pärast 2008. aasta Rabarocki) Eestisse jõudes ülevoolavalt tänulikud. Samuti saalitäis rahvast – vennad on endiselt kõrgvormis.

Kui sündivõlur Ronil on juba aastakümneid sellise pensionil koolipapa kuvand, siis Russelli iga ei paistnud küll kuskilt: sooritas iluhüppeid nagu noor Raul Palsner ja lõõris kui lõokene klaarilt kahetunnise kontserdi lõpuni välja. Ron aga manas klaviatuurist esile nii täisorkestri kui eri aegade klubitümmi ning lisaks mõnele nimme kõnerobotlikule melodeklamatsioonile viskas korraks ka oma kiiruisutaja-tantsunumbriks pintsaku maha.

Ega nad muidugi ainult kahekesi laval olnud, profi taustabändi tihke rütmika andis lugudele sageli rokkivama volüümi kui albumiversioonides. 1970ndatel, esimese suure hiti «This Town Ain’t Big Enough For Both Of Us» tuules kiputigi Maeli-vennaste bändi paigutama sinna glam rock’i snoobimasse serva, Roxy Musicu naabrusse. Hiljem on Sparks siiski ennekõike mõjunud arhetüüpse sündiduona, kus toimib kabareelikult ekstravagantse vokalisti ja mornilt põrnitseva kõlameistri vastandite ühtsus – hiljem on seda malli tiba siia- või sinnapoole varieerinud Yello, Soft Cell, Eurythmics, Yazoo, Pet Shop Boys, Erasure ja paljud teised.

Niisiis pigem ikka Briti ja Euroopa artistid, kuigi Edgar Wrigh­ti äsjane biodokk «The Sparks Brothers» avab rohkem ka duo mõju USAs. Ameerika kriitikute väärtustatud (uus)siirust ja tõsimeelset autentsust pole vennad Maelid kunagi taga ajanud, valdav on teatraalne distantseeritus, sarkastiline kombekriitika («Lawnmower», «Suburban Homeboy») ja meisterlik metapopp – peen pila popkultuuri enese suhtes (1986. aasta «Music That You Can Dance To» valmis vastuseks plaadifirma nõudmisele teha rohkem tantsumuusikat ja klubihitiks see saigi – nagu ka eelneva kümnendi lõpul Giorgio Moroderi produtseeritud «The Number One Song In Heaven» või järgneva kümnendi suur comeback «When Do I Get To Sing «My Way»»).