T, 5.07.2022

«Eesti muusikateatril on olemas kõik eeldused, et teha midagi tõeliselt kaasaegset ja ägedat»

Alvar Loog
, toimetaja
«Eesti muusikateatril on olemas kõik eeldused, et teha midagi tõeliselt kaasaegset ja ägedat»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ardo Ran Varres
Ardo Ran Varres Foto: Heikki Leis

Tänane päev läheb ajalukku vähemalt nende inimeste jaoks, keda huvitab algupärase eesti ooperi käekäik: Vanemuise väikeses majas jõuab maailmaesietenduseni Ardo Ran Varrese «Põrgupõhja uus Vanapagan», mis loodud A. H. Tammsaare samanimelise romaani ainetel. Sellega saab läbi üks pikk ja eepiline ootus – nimelt ­lükati Varrese alguses juba kaks keva­det tagasi publiku ette jõudma pidanud muusikadraama esietenduse kuupäeva koroonakarantiinide tõttu kaks korda edasi.

Ardo Ran Varres, milline see kaheaastane ootus, mil uus ooper oma maailmaesietendust ootas, teie perspektiivist vaadates on olnud?

Mul oli mure, et äkki see ei jõua üldse lavale. Sest kui sel kevadel pidid taas proovid algama, hakkas Ukrainas sõda, hirme oli ­palju. Siis oli küll korraks tunne, et teos võibki jääda riiulile. Mul tekkis kohe paralleel Eduard Oja ooperiga «Lunastatud vanne», mis jäi 1940. aastal riigikorra muutuse tõttu lavale toomata ning pole senini sinna jõudnud...

Mul tuli «Põrgupõhja...» senisele saatusele mõeldes millegipärast – ilmselt nimitegelase mütoloogilisest ja saatanlikust profiilist tulenevalt – pähe võrdlus Eduard Tubina balletiga «Kratt», mille etendamine aktiveeris kuuldavasti kurjad jõud. Kuni selleni, et teose neljanda etenduse ajal sai Estonia teater 1944. aastal pommitabamuse.

Loodame, et seekord see esietendus siiski toimub. Ja ka kõik järgnevad etendused ja et maailm suudab kurja võita.

Kirjutasite ooperi mitu aastat tagasi, kui elasime veel justkui mingis eelmises maailmas. Kas või kuivõrd on meid ümbritsev elu ja «Põrgupõhja uus Vanapagan» viimase paari aasta jooksul varasemaga võrreldes rohkem kokku või lahku loksunud?

Kui koroonaga seoses tundu­sid selle ooperi apokalüptilised meeleolud ja teemad väga aktuaalsed, siis tänavu keva­del on kõik veel rohkem võimen­du­nud. Ja et selle esietendumine muudkui edasi lükkus, on asetanud selle nüüd mingis mõttes hoopis õigemasse aega.

Kas olete selle kahe aasta jooksul, mil teos esietenduse ootuses marineeris, sellega heliloojana edasi töötanud?

Ei, panin selle täiesti teadlikult riiulisse ega tegelenud sellega üldse. Minu poolt oli see ­täiesti valmis juba kaks aastat tagasi.

Miks just see Tammsaare teos?

See on pikem saaga, mille ­algus ulatub 2014. aastasse, kui Estonia teater kuulutas «Eesti Vaba­riik 100» kultuuriprogrammi raames välja uute algupäraste eesti ooperite ideekorje. Hakkasin siis selle pilguga mingeid asju üle lugema, et leida oma tulevasele võimalikule teosele dramaturgiline sisu. Aga lõpuks ma sellel konkursil siiski ei osalenud, sest tähtaeg kukkus enne, kui omadega valmis sain. Ma ei leidnud selleks ajaks õiget, käivitavat ideed.

Siis läks paar kuud mööda ning mul plahvatas, et Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» on ooperiks justkui loodud, sest see on ühtaegu mütoloogiline ja sotsiaalkriitiline, eksistentsialistlik ja teoloogiline, hullumeelne ja apokalüptiline armastusromaan.

Märksõnad
Tagasi üles