R, 9.12.2022

«Eesti muusikateatril on olemas kõik eeldused, et teha midagi tõeliselt kaasaegset ja ägedat»

Alvar Loog
, toimetaja
«Eesti muusikateatril on olemas kõik eeldused, et teha midagi tõeliselt kaasaegset ja ägedat»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ardo Ran Varres
Ardo Ran Varres Foto: Heikki Leis
  • Vanemuises esietendub täna Ardo Ran Varrese ooper «Põrgupõhja uus Vanapagan».
  • Teose valmimine võttis neli aastat, lavale jõudmine kaks aastat.
  • Ooperi toob Vanemuises lavale soome lavastaja Vilppu Kiljunen.

Tänane päev läheb ajalukku vähemalt nende inimeste jaoks, keda huvitab algupärase eesti ooperi käekäik: Vanemuise väikeses majas jõuab maailmaesietenduseni Ardo Ran Varrese «Põrgupõhja uus Vanapagan», mis loodud A. H. Tammsaare samanimelise romaani ainetel. Sellega saab läbi üks pikk ja eepiline ootus – nimelt ­lükati Varrese alguses juba kaks keva­det tagasi publiku ette jõudma pidanud muusikadraama esietenduse kuupäeva koroonakarantiinide tõttu kaks korda edasi.

Ardo Ran Varres, milline see kaheaastane ootus, mil uus ooper oma maailmaesietendust ootas, teie perspektiivist vaadates on olnud?

Mul oli mure, et äkki see ei jõua üldse lavale. Sest kui sel kevadel pidid taas proovid algama, hakkas Ukrainas sõda, hirme oli ­palju. Siis oli küll korraks tunne, et teos võibki jääda riiulile. Mul tekkis kohe paralleel Eduard Oja ooperiga «Lunastatud vanne», mis jäi 1940. aastal riigikorra muutuse tõttu lavale toomata ning pole senini sinna jõudnud...

Mul tuli «Põrgupõhja...» senisele saatusele mõeldes millegipärast – ilmselt nimitegelase mütoloogilisest ja saatanlikust profiilist tulenevalt – pähe võrdlus Eduard Tubina balletiga «Kratt», mille etendamine aktiveeris kuuldavasti kurjad jõud. Kuni selleni, et teose neljanda etenduse ajal sai Estonia teater 1944. aastal pommitabamuse.

Loodame, et seekord see esietendus siiski toimub. Ja ka kõik järgnevad etendused ja et maailm suudab kurja võita.

Kirjutasite ooperi mitu aastat tagasi, kui elasime veel justkui mingis eelmises maailmas. Kas või kuivõrd on meid ümbritsev elu ja «Põrgupõhja uus Vanapagan» viimase paari aasta jooksul varasemaga võrreldes rohkem kokku või lahku loksunud?

Kui koroonaga seoses tundu­sid selle ooperi apokalüptilised meeleolud ja teemad väga aktuaalsed, siis tänavu keva­del on kõik veel rohkem võimen­du­nud. Ja et selle esietendumine muudkui edasi lükkus, on asetanud selle nüüd mingis mõttes hoopis õigemasse aega.

Kas olete selle kahe aasta jooksul, mil teos esietenduse ootuses marineeris, sellega heliloojana edasi töötanud?

Ei, panin selle täiesti teadlikult riiulisse ega tegelenud sellega üldse. Minu poolt oli see ­täiesti valmis juba kaks aastat tagasi.

Miks just see Tammsaare teos?

See on pikem saaga, mille ­algus ulatub 2014. aastasse, kui Estonia teater kuulutas «Eesti Vaba­riik 100» kultuuriprogrammi raames välja uute algupäraste eesti ooperite ideekorje. Hakkasin siis selle pilguga mingeid asju üle lugema, et leida oma tulevasele võimalikule teosele dramaturgiline sisu. Aga lõpuks ma sellel konkursil siiski ei osalenud, sest tähtaeg kukkus enne, kui omadega valmis sain. Ma ei leidnud selleks ajaks õiget, käivitavat ideed.

Siis läks paar kuud mööda ning mul plahvatas, et Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» on ooperiks justkui loodud, sest see on ühtaegu mütoloogiline ja sotsiaalkriitiline, eksistentsialistlik ja teoloogiline, hullumeelne ja apokalüptiline armastusromaan.

Kooristseen Ardo Ran Varrese ooperist «Põrgupõhja uus Vanapagan»
Kooristseen Ardo Ran Varrese ooperist «Põrgupõhja uus Vanapagan» Foto: Ardo Ran Varres

Tegu on teie esimese ooperiga...

Ma olin varem kätt harjutanud kammerooperilaadsete nähtustega. Teater ja muusika on läbi elu olnud minu saatuses sees, kuid selle võimaluseni, et need kaks nüüd sellisel kujul ­kokku panna, jõudsin alles üsna ­hiljuti. Kõik, mida olen elus õppinud, sai selle ooperi kirjutamise prot­sessis kokku. Ma pean ­silmas oma teatriharidust, näitlejana töötamist, keskkoolis orkestrandina tegutsemist, pilliõpinguid, kompositsiooniõpinguid, muusikaliste kujunduste tegemist teatrilavastustele, filmidele jm.

Kuidas «Põrgupõhja...» valmimine välja nägi?

Kui mul sai selgeks, et ­soovin selle romaani põhjal ­ooperi ­kirjutada, hakkasin otsima ­libretisti. Selle peale läks pea­aegu aasta. Sest see polnud lihtne ülesanne: Eestis puudub kahjuks ooperilibretode kirjutamise kultuur ning vastavate ­oskuste ja huvidega inimesi peaaegu polegi.

Teie teose libretist on Kristi Klopets. Kust te ta leidsite?

See oli täiesti juhuslik kohtumine, mis leidis aset Berliinis Komische Operis ühe etenduse vaheajal. Meid tutvustati omavahel ning selgus, et Kristi on ­Komische Operis dramaturgiapraktikal. Seda kuuldes läksid mul peas lambid põlema. Tegin talle ettepaneku kirjutada ­mulle libreto. Ta võttis selle vastu ning väga kiiresti hakkas sealt tulema puhast kulda.

Kristi on muusikaharidusega inimene ning mõistis minu soove ja vajadusi lennult. Tammsaare lauset ja sõnastust ta otseselt ei muutnud ega hakanud tegelaste kõnet värssi panema, küll aga tegi teksti lauldavaks ja lisas ka omalt poolt põnevaid lauseid, näiteks koorile.

Kui kaua muusika kirjutamine ­aega võttis?

Kui olin libretisti leidnud, läks veel peaaegu aasta, et see libreto valmis saaks ning ma võiks komponeerimist alustada. Partituuri valmimine võttis poolteist aastat.

Millise lähteülesande te heliloojana endale seadsite? Kuidas iseloomustaksite oma ooperi helikeelt?

Seda on mul väga raske sõnastada, seda peab kuulma. Üks lähte­ülesanne oli kindlasti aru ­saada, mida ooper žanrina endast kujutab. Ma jagan veendumust, et ooperi puhul on muusika ­ikkagi kõige tähtsamas ­rollis ning veab kogu lugu. Näiteks alltekst ja teine plaan, millest draama­inimesed ­armastavad rääkida, on muusikas ­täiesti vabalt väljendatavad, ­samuti ­tegelaste emotsioonid. Seega üritasin dramaturgiat võimalikult palju muusikasse sisse kirjutada. Palju on ka puhtalt instrumentaalmuusikat, et vaataja jõuaks kuuldu üle järele mõelda ja et saaks toimuda ka tegevus ilma laulmiseta.

Stseen Ardo Ran Varrese ooperist «Põrgupõhja uus Vanapagan». Esiplaanil Jürka (Koit Soasepp) ja Kaval-Ants (Rasmus Kull). FOTO:
Stseen Ardo Ran Varrese ooperist «Põrgupõhja uus Vanapagan». Esiplaanil Jürka (Koit Soasepp) ja Kaval-Ants (Rasmus Kull). FOTO: Foto: Taavi Lutsar

Olid teil kirjutades orkestrikõla küsimuses mingid konkreetsed või mõttelised ideaalid ees?

Muusika on siin oma põhiolemuselt sümfooniline ning minu enese silmis ka kaasaegne – aga ma annan enesele aru, et igaühel on selles küsimuses isesugune maitse ja arusaam. Kasutan seal muuhulgas ka ­runoviise, üht ­Lutheri ­koraali ja uuemat ­rahvalaulu. Aga las helikeele ­teema jääb kuulajatele üllatuseks ning muusikateadlastele pureda. (Naerab.)

Aga vokaalesteetika?

Ma jääks ka siin oma avaldustes ettevaatlikuks. Osades on eranditult ooperilauljad, see määrab vokaali kõla. Üks asi, mida püüdsin partituuri kirjutades teadlikult vältida, on lausutud sõna. Teose puhas kestus on kaks tundi ja 20 minutit ning selle jooksul kuuleme soliste vaid laulmas, keegi ei räägi.

Millised on teie isiklikud lemmikud ooperite ja ooperiheliloojate hulgas?

Eelkõige olen püüdnud end kurssi viia 20. ja 21. sajandi ­ooperiga. Heliloojatest on näiteks ­mulle silma jäänud Thomas Adès, iseäranis meeldis tema seni viima­ne ooper «The Exterminating Angel» (2016). Samuti kuulub minu lemmikute hulka Brett Deani «Hamlet» (2017). Need kaks on kõige suuremad ja värskemad elamused, mis ma olen viimastel aastatel saanud. Aga neid on veel...

Võimas kogemus oli ka mõne aja eest Tartus esietendunud Wagneri «Tristan ja Isolde», ­lavastaja Liis Kolle, ­muusikajuht Risto Joost. Wagneri muusikas on sees mingi salapärane kood – hämmastav, kui kiiresti see viis tundi kulges! Muidu ma klassikalist ooperit enam eriti ­palju ei kuula, eks see ole natuke nagu läbikäidud tee, kuhu pole põhjust enam tagasi pöörduda... Kui mul on valida, siis valin alati ­midagi kaasaegsemat.

Selles kontekstis on rõõm tõdeda, et Tartu ronib kaasaegse algupärase eesti ooperi rindel üha enam eesliinile. Vist peaaegu kõik viimaste aastate uued algupärandid on (esi)etendunud seal. Eelkõige pean silmas Märt-Matis Lille «Tulleminekut» (2017) ja Alo Põldmäe «Emajõe ööbikuid» (2019).

Üsna täpselt viis aastat ­tagasi välja tulnud «Tulleminek» oli mulle väga oluline sündmus. See tõestas värvikalt, et eesti muusikateatril on tegelikult ­olemas kõik eeldused, et teha midagi tõeliselt kaasaegset ja ägedat. Kui see välja tuli, siis mõtlesin natuke šokeeritult, kus me seni oleme olnud ning miks näiteks taasiseseisvuse ajal on see žanr algupärandite mõttes pigem ­kiratsenud. Mõningate eranditega. «Ööbikud» oli ka suur elamus.

Ma saan muidugi aru ka neist, kes ütlevad, et ­kaasaegne ooper on kulukas ja nõudlik žanr, mis ei pruugi end majanduslikult ära tasuda. Kuid samas tahaks kohe vastu ­küsida, kas me nüüd, kui 21. sajand on juba ammu käes, vaatame ja kuulame veel sada aastat neid 18. ja 19. sajandi tähtteoseid. Tean, et Risto Joostil on algupärase ooperi osas ambitsioonikad plaanid, ootan nende realiseerumist Vanemuises suure ­põnevusega.

Kas asjaolul, et «Põrgupõhja...» jõuab oma maailmaesietenduseni just Vanemuises, on mingi põnev eellugu?

Kui ma seda teost kirjutama hakkasin, oli mul idee, et Jürkat võiks laulda Ain Anger. Kuna Ain on saarlane ning veedab suviti palju aega Saaremaal, tuli mõte, et ooper võiks esietenduda Saaremaa ­Ooperipäevadel. Kui ma Eesti Kontserdile selle idee välja käisin, siis neile ­see meeldis, aga nad soovisid, et ­sellel produktsioonil oleks ka partnerteater, kelleks sai Vanemuine. Ent kuna Eesti Kontserdil vahetus juht ja plaanid muutusid, jäi see projekt Vanemuisele. Ja hästi, et nii! Angeril tulid peale Bayreuth ja Metropolitan... puhas rõõm meie lauljate käekäigu üle! Praeguses ­versioonis laulab Jürkat ­Soome rahvus­ooperi bass, meie Koit Soasepp, kes on selles rollis ­väga-väga hea.

Stseen Ardo Ran Varrese ooperist «Põrgupõhja uus Vanapagan». Esiplaanil Kaval-Ants (Rasmus Kull) ja Jürka (Koit Soasepp).
Stseen Ardo Ran Varrese ooperist «Põrgupõhja uus Vanapagan». Esiplaanil Kaval-Ants (Rasmus Kull) ja Jürka (Koit Soasepp). Foto: Taavi Lutsar

Kas olete lavastusproove vaatamas käinud?

Jah, ja olen õnnelik, et mu ooperil on selline soomlasest ooperilavastaja nagu Vilppu Kiljunen ning selline sädelev muusikajuht nagu Risto Joost. On olnud vaimustav nende kahe inimese tööd jälgida. Lavastaja ja kunstnik Iir Hermeliin on teinud suurepärast koostööd – kõik need kihid, mille nad teosele on lisanud, rikastavad seda ning meeldivad mulle väga. Vilppu kõrvalpilk meie kultuurile on väga värskendav igas mõttes.

Kui palju seal Tammsaare teosest järele on jäänud?

Tammsaare romaani karkass on alles. Me kõik oleme ­tegijana vististi saanud aru, et sinna pole mõtet hakata oma «Pisuhända» peale ehitama. Aga samas on see romaan väga ambivalentne ja paradoksaalne, paljude tõlgendusvõimalustega.

Näib, et selle teose valmimise ja lavalejõudmise eepiline protsess pole teie vaimu murdnud. Kas järgmine ooper on juba mõtteis või koguni töös?

Jah, on küll. Teose nimi on «Formalist!». See räägib ühest fiktiivsest Tartu heliloojast, kes kuulutatakse 1940. aastate ­lõpul rahvavaenlaseks ja formalistiks ning saadetakse Siberisse, nagu ka tema kaunis tantsijannast kaasa. Teos räägib kultuurigenotsiidist, meie ajaloo keerdkäikudest, totalitarismist ja muusika päästvast-ravivast toimest kui ellujäämise võimaldajast. Ideaalis peaks see valmis saama paari aasta pärast.

 

Ardo Ran Varres

Helilooja ja näitleja

Sündinud 19.03.1974

1992–1996 õppis Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis, mille lõpetas 17. lennus

2009–2011 õppis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuris Helena Tulve heliloomingu­klassis

1996–2001 töötas näitlejana Rakvere Teatris

2001–2003 töötas näitlejana Eesti Draamateatris

2003–2011 oli Eesti Draamateatri muusikajuht

2011. aastast vabakutseline

Loonud lisaks kontserdimuusikale muusikat draamalavastustele, filmidele, teleseriaalidele ja kuuldemängudele

Märksõnad
Tagasi üles