NÄDALA PLAAT ⟩ Teutooni rifid ja perversne huumor

Tõsised palged, mehed valges. Rammstein jätkab oma väsimatut retke muusikamaastike kurvilistel radadel. Foto: Andreas Waldschütz

«Zeit» on omamoodi zeitgeist. Album valmis koroonaperioodil, mis Rammsteini perspektiivist vaadatuna oli just see aeg, millal nad pidi oma eelmise, 2019. aastal ilmunud nimetu albumiga mööda ilma tuuritama. Kuna kurjad pisikud tuurile ei lubanud, siis sisustasid nad aega sellega, et põrutasid hoopis Pariisi ja salvestasid seal neile hästi tuttavas La Fabrique Studios «Zeiti», mis on nende pea kolmekümne koos mängitud aasta jooksul alles kaheksas stuudioalbum.

Muidugi on see äratuntav ja ilmselge Rammstein otsast lõpuni, teisalt ei tähenda bändi ümbritsev tugev identiteet ja omamoodi perverssel huumoril põhinev, sageli enese üle irvitav macho-kontseptsioon seda, et Rammstein poleks arengus. Vastupidi. Kui eelmine album oli omalaadne kombinatsioon tantsulisest sündipopist ja industrial’ist, siis «Zeit» on ehk vähem mänguline ja mitte nii väga eksperimentide pingul nööril balansseeriv, vaid kindlapiiriline, energiline ja stiilne. Mis ei anna omakorda tunnistust sellest, et eksperimenteerida ei söandataks. Till Lindemanni vokaal on näiteks albumi eelviimases palas «Lügen» läbi lastud Autotune’ist, mis on efektne ja groteskne ühtaegu.