Üleskutse raames on nüüdseks leitud ka lavastusprotsessis osalevad inimesed. Valitud osalejad kutsutakse ükshaaval teatrisse, kus igaühel toimub Barbaraga individuaalne kohtumine. Lavastatud kohtumise jooksul on osalistel võimalik Barbarale öelda, mida peaks ta tunni aja jooksul tegema, et nad teda vastutasuks elu lõpuni mäletaksid.
Lisaks üleskutse raames valituks osutunud inimestele, on laval etendaja rollis Paide Teatri näitleja Maria Paiste, kes jagab kolmel järjestikusel õhtul lava inimestega, kes on olnud nõus Barbarat mäletama ja meenutama.
Maria sõnul on lavastus kokkupuutepunktiks nii PAIDE 3000 kogukondlikele aktsioonidele kui ka Paide Teatri käimasolevat hooaega kokku köitvale mälutemaatikale: «Minu jaoks kohtuvadki selles lavastuses «Lahinguväli» ja «Udu» PAIDE3000ga. Küsimused ei kohtu mitte vastuste, vaid inimestega, mäletamise kui protsessiga.»
Barbara arvates on mäluga tegelemine hetkel aktuaalsem kui kunagi varem: «See, keda ja kuidas me mäletame, saab olla palju enam kui pelgalt juhus. See saab olla ka otsus ja seda otsust me laval uurimegi.»
Lavastaja jaoks sai pealkirjas esitatud küsimus alguse ühest päris hetkest, mil ta hakkas mõtlema oma surmale: «Või õigemini sellele, mis on pärast. Pärast mind. Meil kõigil on ju neid inimesi, keda tegelikult enam meie seas ei ole. Või on? Meie mälestustes nad ju ometigi on? Aga mis siis, kui me mäletame neid inimesi teisiti kui nad päriselt olid? Milline oli ta hääl? Või kuidas lõhnas ta nahk? Mille peale ta naerma hakkas? Mulle tundub, et mäletamine on vastutus, mis on samavõrd poliitiline kui isiklik ja intiimne. Seega otsin ma inimesi, kes oleksid nõus mind mäletama.»