R, 9.12.2022

NÄDALA PERSOON ⟩ Anne Veesaar: «Kui «Õnne» ära lõpeb, siis on küll sõda lahti»

Betty Ester-Väljaots
Anne Veesaar: «Kui «Õnne» ära lõpeb, siis on küll sõda lahti»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Anne Veesaar tunneb imestust selle üle, et vaadatavuse järgi on «Õnne 13» ikka kogu eesotsas.
Anne Veesaar tunneb imestust selle üle, et vaadatavuse järgi on «Õnne 13» ikka kogu eesotsas. Foto: Mailiis Ollino
  • Kui 24. veebruaril Ratas rääkis Venemaa sõjast, tekkis küsimus, et kas see ongi päriselt.
  • Lääs on Ukraina suhtes jokutanud – minu arvates on tarvis kohe tegutseda.
  • Oleme võtnud «Õnne 13» nii iseenesestmõistetavalt, ei tekigi küsimust, et me ei tee «​Õnnet»​ enam.

«Miks mina?» puikleb Anne kaua intervjuusoovile vastu. See ei ole selline «mis nüüd mina»-stiilis võltsvagadus – erinevalt neist, kes ei pelga igast kanalist vaatajat-lugejat tüüdata, muretseb armastatud näitleja tõepoolest, et ega teda «korraga liiga palju ei saa». Ja tõesti. Anne Veesaar on kogu aeg eesti rahva jaoks olemas nagu Ivo Linna ja Siim Kallas või mõni muu ilmatala.

Isegi need, kes «kohe kindlasti ei ole kunagi» vaatama sattunud sarja «Õnne 13», teavad, kes on Alma ja Mare ja Allan. Pikki intervjuusid pole Anne aga väga palju andnud. Hakkasime intervjuu aega kokku leppima juba mõne aja eest ja võib-olla oleks meie meeli siis erutanud mõni muu teema, nagu pikk talv ja metsaraie, aga nüüd on põhiteema Venemaa tapatalgud Ukrainas, ja ei saa meiegi sellest mööda. Ja ei tahagi. Anne oli just värskelt selle teemaga kokku puutunud, sest käis vabatahtlikuna mööblit tassimas põgenikele, kes juba Eestisse jõudnud.

Ilmselt teab iga inimene sõna otseses mõttes une pealt – sest Venemaa-Ukraina sõda algas öösel –, kus ta viibis, kui kuulis sõjauudist. Kus teie olite selle aasta 24. veebruaril?

Olin lipuheiskamisel Toompeal. Ma ei ole kunagi käinud, aga mul on üks sõbranna, kes on 25 aastat elanud USAs Washingtonis ja tuli nüüd Eestisse tagasi. Huvitav on see, et väliseestlased on väga isamaalised inimesed. Ta ütles, et tal kasvas see isamaalisus nii tugevaks, et kõik peab olema sinimustvalge. Ma veel viskasin musta huumorit, et äkki viimane kord – sellist lolli nalja tegin. Lihtsalt ärkasin ja panin Toompeale ja ei teadnud uudistest üldse midagi. Jüri Ratas tuli kõnepulti ja ütles, et Venemaa alustas sõjategevust ja pealetungi Ukrainas. Kogu see rahvas vakatas tema lause peale. See oli nagu...

Anne Veesaar

  • Sündinud 4.07.1957 Valgas
  • Haridus
  • 1964–1971 Valga 1. keskkool
  • 1971–1975 Tallinna 32. keskkool
  • 1976–1980 Konservatooriumi lavakunstikateeder
  • Töö
  • 1980–1990 Rakvere teater
  • 1998 Smithbridge Productionsi kaasasutaja
  • 1990–2002 Vanalinnastuudio
  • 2000–2002 Vanalinnastuudio direktor
  • 2009 Pika Mari produktsioonifirma kaasasutaja
  • vabakutseline, aastast 1993 mänginud seriaalis «Õnne 13» Mare Petersoni

Minu lapsepõlve unedes oli väga palju sõjahirmu. Mina pole ju sõda näinud. Isegi mitte seitsmendat rahukevadet ei ole minu elus, ma sündisin 1957, kui sõjast oli jupp aega möödas ja Stalin oli surnud ning hakkas sula. Ma ei tea, kas see on eestlaste ühismälus või ema juttudes, et kuidas nad põgenesid kodust sõjaajal ja elasid metsas. Kui ma lapsena käisin vanaisa ehitatud kodutalu ümbruses seenel või marjul, siis küsisin, mis augud need metsas on. Ema ütles, et sõda käis siit ju üle, et need olid kaevikud.

Vene filmides näidati pidevalt Suurt Isamaasõda ja lapsepõlves ärkasin tihti kergendusega, et ei olegi sõda. Kui Jüri Ratase teade jõudis minuni, tekkis küsimus, et kas see ongi päriselt. Ei saa ju nii olla. Muidugi räägiti, et Venemaa ähvardab, ja tegelikult oli ju teada, et sõda tuleb, ainult et mis kuupäeval. Vabariigi aastapäeva ma ära ei jätnud, oli õhtusöök ja lapselaps kohal (Anne pojal Otil on kolmeaastane poeg Villem – toim).

Vanaema roll on teie elu paljudest rollidest üsna värske, kuidas see osa tundub?

Vanaemad hakkavad rääkima sellist juttu, et oma laps on armas, aga lapselaps on ikka tuhat korda parem. Ma pole sellest aru saanud, sest minu laps on mulle ju niikuinii armas, aga vaat on võimalik. Mingi eriline keerd tuleb peale sellele armastusele, mingi uus vint. Kui ma ta peale mõtlen, siis kõik läheb nii helgeks. Ja kui me saame rääkida ja mängida koos. Ma tahaks temaga rohkem olla, aga tänapäeva vanemad saavad lapsi igale poole kaasa võtta, seega saavad nad palju ise hakkama.

Minul oli vaja lapsehoidjat selle pärast, et ma pidin tööle minema. Siis ei olnud emapalka; kui sa kaks kuud peale lapse sündi tööle ei läinud, ei olnud lihtsalt raha. Mehega töötasime mõlemad teatris ja oli vaja vanaemasid. Õnneks oli meil suur tugigrupp: kaks vanaema ja kaks vanaisa ning mehe poolt veel vanavanaema, keda me ka rakendasime. Saime hakkama.

Kui peres on väiksed lapsed, siis tekivad ilmselt ka mõtted, et mida teha, kui Ukrainas toimuvad õudused peaksid meie maale jõudma. Olete selle peale mõelnud?

Sellest tulebki rääkida. Poeg on mul läbinud kaitseväeteenistuse, tema peab sõtta minema ja nii ta ka teeb. Mina ei lähe siit mitte kuhugi. Olen oma nooremate inimeste seltskonnas juba tuntuks saanud lausega: «Mina siit ära ei lähe, võtan vigla ja löön venelastele p**sse.» Aga ma tahaksin, et mu lapselaps ja minia läheksid siit ära, et nad ellu jääksid. Ma tahan, et kõik inimesed ellu jääksid!

Aga punker ja vigel on teil olemas?

Mul on Lõuna-Eestis kaks vikla, pean need siia tooma. Kui nad tulevad sealt Petseri poolt, siis mul läheb jälle seal neid vaja. Nad alustavad ikka Narvast ja Pihkvast, eks ole. Kui Covidist räägitakse kui laboriviirusest, siis need inimesed (Vene väed – toim), kes seal Ukrainas sõdivad, on ka nagu laboris aretatud elajad. Nad ei ole nagu inimesed. Või on see sõjas normaalne käitumine? Kõik need vägistamised, alandamised, piinamised. See tekitab õudust, sest Venemaa kuritegusid Teise maailmasõja järel ei ole ju hukka mõistetud. Nende üle ei ole mingit Nürnbergi peetud.

Lugesin Karusoo raamatut «14. juuni needus», seal on juttu küüditamisest ja eesti laste saatmisest Venemaale lastekodudesse. Loed seda ja mõtled, et see oli 80 aastat tagasi ja nüüd jälle!

Lugesin Merle Karusoo raamatut «14. juuni needus», kus tegevus toimub aastatel 1939–1946, seal on juttu küüditamisest ja sellest, kuidas eesti lapsi saadeti Venemaale lastekodudesse. See oli kohutav ja milline oli genotsiid, need lapsed ei olnud ju enam eestlased, kes tagasi sugulaste juurde toodi. Nad ei osanud ju keelt ega kombeid. Loed seda ja mõtled, et see oli 80 aastat tagasi ja nüüd jälle! Nagu inimkond ei oleks vahepeal üldse arenenud, pigem taandarenenud. Kui jälle ei mõisteta nende üle kohut... Merle lõpetabki oma raamatu: «Kuni pole kokku kutsutud uus Nürnbergi kohus, mis annaks hinnangu Nõukogude Liidu teatavasti aegumatutele inimsusevastastele kuritegudele, ei ole me kaitstud.»

Kui nüüd pisut helgematele teemadele tähelepanu pöörata, siis olete jälle muusikalimaailma astunud. Rääkige sellest lähemalt.

See tuleb alles 2023, kõik on veel algfaasis ja peame produktsiooni kokkutulekuid. Saime kampa Setomaalt sootska Aarne Leima, kes on korraldanud Seto Kuningriigi päevi. Tema on tootmise juht ja mina teen kõiki muid töid ning mängin kaasa. Kauksi Ülle on kirjutanud libreto ja nüüd ei saa seda protsessi enam peatada. Ise käisin kunagi välja idee, et teha seto muusikal, ja mulle anti lugeda üks novell, mis oli seto separatistidest. Andsin selle omakorda Kauksi Üllele lugeda. Ülle ütles, et tal on juba idee, ja paari nädala pärast oli libreto valmis. See on «Seto odüsseia», mis ongi sellest, kuidas Odüsseus sõtta läheb. Muusika teeb Matis Leima, kes muude tööde ja tegemiste hulgas on kaasa löönud ansamblites Zetod, Kiiora, Hõim ja Senat ning on kirjutanud eesti esimese karmoška-aabitsa.

Kui palju praegune sõjaaeg teatris ja loomingus kajastub?

Asjade tähendused on muutunud ja saanud justkui teise vaatenurga. Milline normaalne inimene usub, et 21. sajandil hakkavad korduma sellised inimsusvastased kuriteod nagu Ukrainas praegu? Kui midagi loen ja leian teksti, millest lavastust teha, siis tühja-tähjaga ei saa enam tegeleda. Muidugi on lõbusamaid teemasid ka, elu läheb ikka edasi, ka sõja ajal armutakse ja sünnivad lapsed. Elu peab ju kestma. Uute asjade puhul eraldub see, mis on väärtuslikum.

Mängime neljandat suve järjest «Metsas ei kuule su karjumist keegi», mis on meelelahutuslik lugu igapäevasest elust ja sõprusest. Kolm naist lähevad metsa ja hakkavad oma asju arutama, kaklevad, joovad, suitsetavad, tülitsevad, lepivad, nagu vanad sõbrannad ikka. Saame näha, kas inimesed tulevad sellist etendust vaatama, võib-olla just tulevad. Enda puhul olen tähele pannud, et ei suuda kogu aeg vaadata õudseid sõjakaadreid ja kuulata jäledaid jutte, mis sõjas naiste ja lastega korda saadetakse.

Olen oma nooremate inimeste seltskonnas juba tuntuks saanud lausega: «Mina siit ära ei lähe, võtan vigla ja löön venelastele p**sse.»

Ja siis ma tabasin ennast tahtmast mingit rämpsmeelelahutust. Kas see oli nüüd «Inga Lindström» või «Rosamunde Pilcher», mis on täielikud saastafilmid, ja ma keskendusin ühele neist algusest lõpuni. Nendes filmides on alati suvi, soe, lilled õitsevad igal pool. Kõik lõpeb õnnelikult. Ka see praegune õudus lõpeb kunagi. Ma olen annetanud Ukrainale raha Mondo kaudu, aga kõige parem on ikka käed külge lüüa. Füüsiline tegevus on alati mu meeli ravinud. Olen alla laadinud pagulasabi äpi ja seal saab ennast vabatahtlikuna kindlateks aegadeks tööle registreerida. Väga hästi korraldatud abistamise võimalus.

Viimati käisite Venemaal seto kooriga laulmas. Milline õhkkond seal valitses?

Kvalifitseerusime festivalile Ufa linnas Baškiirias Lõuna-Uuralites. See toimus eelmisel suvel. Osales 37 riiki. Juba siis oli Vene viisa saamisega probleeme. Ülemaailmne festival Folkloriada, mis toimub iga nelja aasta tagant, oli Venemaale, ja ilmselt Putinile, kohutavalt oluline. Saime läbi Venemaa kultuuriministri eriviisad, et sõita oma kooriga Eestit esindama. Esinesime ka Neftekamskis, kus on tohutu rikkus ja palju naftat. Oli grandioosne avatseremoonia Ufa jäähallis ja Putini kõne, mille ta oli saatnud, loeti ette kolmes keeles. Kuidas kultuur meid ühendab ja rahvapärimus ei puutu üldse rahvusvahelistesse suhetesse. Edendame ja teeme kõike koos ja maailm on suurepärane.

Kui oli selle festivali lõpetamine Ufa linna suurel väljakul ja lõppkontsert, kus iga riik esines viis minutit, saabus Putini hoiatus. Kõik on väga suurejooneline, ja järsku algab hävituslennukite sõu. Kujutad ette? On ühendatud pärimuskultuur ja siis mingi hävituslennukite sõu. Sellisel üritusel!? Lennukite undamine 37 riigi rahva kohal kestis mingi tund aega, neid kohutavaid hävitajaid oli viis tükki. Putini varjatud sõnum, et laulate ja tantsite siin, aga mina ütlen, mis juhtuma hakkab.

Anne Veesaare töises elus on kauneid salme, aga refrääniks kipub ikka muusikal.
Anne Veesaare töises elus on kauneid salme, aga refrääniks kipub ikka muusikal. Foto: Mailiis Ollino

Kohalikele inimestele see kohutavalt meeldis, sõu näitas ju nende isakese võimu ja jõudu. Tee ääres olid suveniiriputkad ja ma läksin ühte ning palusin, et kas ma saan natuke siin laua all olla. Minu jaoks oli see nii võigas. Mõtlesin tol hetkel, et siin on viis lennukit ja väikese Eesti jaoks piisaks võib-olla ühest. Sellised mõtted olid eelmisel suvel, siis jõuad kolmveerand aasta pärast vabariigi aastapäeva lipuheiskamisele ja ongi nii.

Iseenesest oli ​Folkloriada festival ja see, kuidas meid vastu võeti, uhke. Eks Venemaa tahtis ju näidata kõigile, kui rikkad ja võimsad nad on. Tavaline inimene elab nii, et kasvatab kapsaid ja kartuleid, muidu jääks nälga. Isegi kooliõpetajad väikestes kohtades peavad oma aiakraami ise kasvatama, sest ei tule palgaga välja. Samas on ehitatud naftaraha eest sellised hotellid, et ma arvasin, et terve koor pannakse ühte tuppa, aga olime kahekesi. Lihtne inimene Neftekamski lähedal külas ei saagi aru, et midagi valesti on.

Seto teema ulatub teil lapsepõlve?

Ema on mul puhas seto ning vanaema ja vanaisa elasid külades, mis on praegu teisel pool piiri ehk siis teisel pool kontrolljoont. Setomaal oli maad vähe ja pered suured, siis rännati välja. Nemad rändasid Valgamaale, minu vanaema ei osanud lugeda ega kirjutada, sest naistele seal kooliharidust ei antud. Naised läksid varakult mehele ja hakkasid lapsi kasvatama ning talu pidama. Mehed said kooliharidust, üks minu vanaonu sai gümnaasiumihariduse, aga teine õppis preestriks Petseris. Minu vanaisa oskas ainult niipalju, et lugeda ja kirjutada. Ta ehitas talu Valgamaale. Vanaema oli 16, kui mehele pandi, ta kõneles ainult seto keelt. Ma mõtlen, kus vahes mina olen. Minu vanaema ei osanud lugeda ega kirjutada ja minu poeg on doktorikraadiga.

Millal oli viimane muusikal, mille tegemisel kaasa lõite?

Oi taevas, see oli ju ammu, 2008 «Nii on meil moes» linnahallis. Kõige ägedamad olid meil «Hüljatud» ja «Kabaree», «Linnupuur» tekitas palju furoori, sest siis ei olnud veel drag’ide teemat Eestis nii laialt arutatud. Isegi Lüllemäelt tuli kohale terve bussitäis prouasid, kes teatasid, et tahavad ka näha neid kleitides ja kõrgetel kontsadel poisse. Kõige ägedam tegemine oli «Georg», sest see oli meie originaalproduktsioon, lavastamise õigusi oli tarvis ainult lauludele.

Kui teie ja Mikk Purre ning Tarvo Kralli muusikaliteater pidi uksed kinni panema, kas siis oli tunne, et see teema on edaspidi välistatud?

Ei, ma pole midagi välistanud. Aga teha setokeelselt muusikali on midagi muud. «Peko» oli ju ka muusikal, aga mitte päris, pigem rokkdraama. Meil tulevad tantsud, nii nagu on muusikali ülesehitus, kui emotsioon läheb nii kõrgeks, et röökida enam ei saa, siis sa hakkad laulma ja tantsima. Kui ma kuulasin aastaid tagasi Zetode plaadi pealt lugu, «Sõda om lännu’ sõudemahe», siis see ei andnud rahu. Ehtne muusikali lugu.

Vanalinnastuudio direktor jõudsite olla kaks aastat, sest tuli kriminaaluurimine teie töö asjus. See siiski ei võtnud tahtmist teatrit edasi teha?

Kui see Vanalinnastuudio asi lõppes, siis oli masenduse aeg, mis tuli üle elada. Kõik need süüdistused ja kahtlustused, ma olin ju kriminaaluurimise all. Ma mäletan, et uurija helistas, et saate kohe ametliku kirja, et juhtum lõpetatakse, sest kuritöö koosseis puudub, et ei ole milleski süüdistada. Ta tahtis teatada, et see piinamine on ära lõpetatud. Paari päeva pärast tuli selle kohta ka ametlik kiri. Ja ma mäletan, et pärast seda kõnet ma lihtsalt istusin kõnnitee ääre peal, jalad sõiduteel, kohe tükk aega istusin, et püha taevas, see on läbi. Ma ju teadsin, et ma ei ole midagi valesti teinud, aga kui hakati otsima ja kahtlustama, et võib-olla lollusest või teadmatusest eksisin. Siis oli küll raske periood. Peale seda jätkasime veel muusikaliteatriga, mis kestis 2008. aasta majanduskriisini. Riigiteatritega tekkis ebavõrdne konkurents. Meie jaoks tõusis käibemaks. Ei saanud ju piletihinda lakke ajada, inimestel tuleb piir ette.

Kuidas te ära ei kibestunud?

Siis ma mõtlesin, et ju oli põhjust kadetseda. Ju siis midagi tegime hästi. (Naerab.) See lohutabki. Ma mäletan, et draamateatrist oli näitleja lubatud meile «Kabaree» etenduseks, aga siis draamateatri juht otsustas, et ei anna ikka seda näitlejat. «Kabaree» oli suveprojekt, kuid publiku huvi ei raugenud suvega. Planeerisime talveks lisaetendusi. Näitleja oli Vanalinnastuudiosse lubatud. Hea tava kohaselt ei oleks tohtinud näitleja koduteater temaga enam arvestada, juhtugu mis tahes. Draamateatri tollane juht arvas, et neil on näitlejat ikkagi rohkem vaja, ja meie väljamüüdud etendused jäid ära, me pidime piletiraha tagasi maksma. Tekkis majanduslik auk. Minule ei jäänud muud kui jõuetu viha. Kõigi teatrite juhid olid minu ja hea tava hoidmise poolt ning kutsuti koguni erakorraline koosolek kultuuriministeeriumisse kokku. Ah, mis sest enam!

Mis nippidega eluisu tagasi saite?

Tegime sõbranna Arlega oma väikese ettevõtte. Eelmisel kevadel lõpetasime koos TÜ kultuurikorralduse magistriõppe. Enne olime praktiseerinud, siis õppisime teooriat lisaks. 2009 helistas sõbranna ja ütles, et Palmse mõis soovib suveks lavastust. Kas mul tekib idee? Mul juba oligi idee, sest paar päeva tagasi olin vasaku käega raamaturiiulist haaranud Jerome Kilty teksti «Armas luiskaja». Ettevõtte nimeks sai Pikk Mari. Mina nõudsin, et paneme Mary Pickford, United Artist Company asutajaliige. Kompanii, kus olid Chaplin ja Douglas Fairbanks, Mary ainuke naine, hoidis mehi käpa all. Arvasime siiski, et kui tarvis oma MTÜ nime öelda, siis kindlasti küsitakse: mida? Kuidas seda kirjutada? Mitmed plaanid olid õhus, mis koroona tõttu ära langesid, aga vaatame edasi. Üks intrigeeriv näidend on juba inglise keelest tõlgitud. Pika Mari kullafondi kuuluvad «Gertrude Stein saatjaga», «Head ööd, ema», «Kahtlus» ja Bergmani «Pärast proovi».

Intervjuus näitlejaga peab ikka küsima, kas on plaan ka poliitikasse minna.

On tehtud korduvalt ettepanekuid, aga see ei ole minu rida. Esiteks olen ma liiga emotsionaalne. Mina ei suuda asju diplomaatiliselt ajada. Kui lääneriigid hakkasid Ukraina suhtes seisukohta võtma, siis ma mõtlesin, et kui see on nüüd diplomaatia, selline jokutamine, siis minu jaoks pole diplomaatia mingi asi. Minu arvates on tarvis kohe mõelda, kokku saada ja tegutseda. Aga maailma asju ei saa emotsioonide pinnalt ajada, nad peavadki diplomaatiat rakendama. Teine põhjus on see, et need loomeinimesed, kes riigikokku saavad valitud ja võivad oma erakonnale hääli tuua, tekitavad mõnikord piinlikkust. Kas nad ikka teavad, mida nad räägivad.

Pikaajaline teleabikaasa Raivo E. Tamm ju on seal.

See on tema probleem. (Naerab.)

Saaksite koos kampaaniat teha – Allan ja Mare riigikokku.

Tema tehku seal, mis tahab, ja meie teeme oma stseene nii, nagu me teeme seal «Õnnes».

Ukraina president Zelenskõi oli ka näitleja, aga praegu on tõsine tegija.

Zelenskõi jah, no tema on teisest puust. Aga näiteks kadunud Madis Milling, hea kolleeg ja sõber, kellega me Vana Baskini Teatris palju kokku puutusime. Palju sõitsime ringi. Madis oli ühest küljest loomeinimene, aga temal oli küll see teine poolus, poliitik, kaitseliitlane ja vabatahtlik päästja. Tema oli mees mõlemal pool. Madise lahkumisega pole ma leppinud. See surmateade oli selline, et mul keha reageeris enne. Mahlaklaas kukkus käest. Tegin arvuti lahti ja esimese asjana uudis, et suri Madis Milling. Klaas kukkus ja alles siis jõudis see teadmiseni. Matused olid küll väga kurvad, tuletõrjeroobades mehed, kes on kõike näinud, kannavad sõbra kirstu ja neil pisarad voolavad.

Olete varasemates intervjuudes öelnud, et teile on oluline mugavustsoonist väljumine. Kas 28 aastat Mare mängimist seriaalis «Õnne 13» pole mitte mugavustsoon?

Ei ole. Kui Mare mängimine annaks sissetuleku, millega võiks ära elada, siis oleks see mugavustsoon. Lähed võtad oma kolm lehte, mis ühe seeria jaoks läbi loed – see oleks mugavustsoon. Ma isegi ei tea enam, mis asi see on, see ei ole nagu töö ka enam. Tore on 29 aasta jooksul tekkinud perega kokku saada. Katsun alati sättida nii, et saan Helgi Sallo ise autoga koju viia, sest see on meie lobisemise ja klatšimise aeg.

Kas saaksite Mare rollist ära ka öelda?

Siis võib-olla kirjutatakse, et suri ära. Aga meil on seriaal nii dokumentaalne, tegelikult päris inimestega põimunud. Kui näitleja sureb, näiteks Eelmaa või Kilgas, ei oleks saanud ju kirjutada, et sõitsid ära. Kõik ju teadsid, et need näitlejad surid. See on nii seotud. Kui öeldakse, et Mare suri ära, ja ma tulen mõnele inimesele Selveris vastu, siis see saab kreepsu, et surnust üles tõusnud. Tootjafirma, stsenarist ja meie oleme võtnud seda asja iseenesestmõistetavalt, ei tekigi küsimust, et me ei tee «​Õnnet» enam. Me olemegi seal, nagu me oleme. Kui ma ütleks ära, siis see ei muuda minu elus midagi, sest neid vanu seeriaid ju käiatakse kogu aeg ja inimesed ei saa aru, mis on uus ja mis vana, ainult kortsude järgi ehk.

Füüsiline tegevus on alati mu meeli ravinud. Olen alla laadinud pagulasabi äpi ja seal saab ennast vabatahtlikuna kindlateks aegadeks tööle registreerida.

Me vananeme Eesti rahva silme all. Ükspäev olin suvekodus Lõuna-Eestis, seal oli puu elektriliini peale langenud, vaja läks ikkagi spetsialiste. Tulid mehed, üks mees vaatas, vaatas, siis küsis: «Et kuule, sina oled see Anne vä?» Mina siis, et olen jah. Tema: «Televiisoris oled sa ikka hoopis teistsugune.» Ma küsisin, et kumb parem on. Tema vastas, et ikka see siin. Ja mul polnud meiki, kammimata juuksed ja müts silmini, ja nii olin mina selle vanamehe jaoks palju parem.

«Õnne» on omaette nähtus, selle fenomen jääb ilmselt tulevatele põlvedele lahti hammustada.

Ja ma imestan, kui meedias kajastatakse vaadatavuse numbreid, kus «Pealtnägija» on esimesel kohal ja «AK» ja «Õnne» on kogu aeg ka eesotsas. Teistel kanalitel on suured meelelahutussaated, aga ikka on «Õnne» seal eesotsas. See on vaatajale mugavustsoon, et kui nüüd «Õnne» ka ära võetakse, mis siis saab. Sündmusi justkui pole, kulgeb jälle järgmisse nädalasse.

«Õnnes» kajastuvad igapäevateemad ja ühiskonnas toimuv. Kas Morna maja all on ka punker, kuhu rahvale armsad tegelased saaks varjuda?

Seda pole käsitletud, Morna majal on mängult kelder, küll on sõjateemat käsitletud mitmes seerias. «Õnne» väärtus alles hakkab olema, kui vaatame neid esimesi seeriaid, siis näeme, kuidas Eesti elu on muutunud 30 aastaga. Tal ei olegi suurt kunstilist väärtust, keegi ei tee tohutut rollisooritust. Võib-olla tõesti tagantjärele mõeldes Aleksander Eelmaa, kes lõi eripärase tegelase.

Aga meie, kes me oleme algusest peale olnud, me ei saanudki mingeid kujusid teha, sest me ei teadnud, kaua see kestab, kevadel alustasime ja ei teadnud, kas sügisel jätkub. Ainult seda öeldi, et ärge üle pingutage, olge ise ekraanil. Siis me olemegi 30 aastat ise olnud, siin ei saa kunstilisest tasemest rääkida, aga ajas muutub ta dokumentaalseks väärtuseks. Kui «Õnne» ära lõpeb, siis on küll sõda lahti.

Märksõnad
Tagasi üles