INTERVJUU ⟩ Urmas Vadi: oma introvertse poole pealt oleme eestlastena kirjarahvas

Urmas Vadi leiab, et kirjanik peaks oma kiitjate ja kritiseerijate arvamustest sõltumata teadma ise kõige paremini, mida ta kirjutab ja miks. Ja kui enam ei tea, on parem mitte kirjutada. Foto: jaan tootsen

Kirjandusfestivalist Prima Vista on kujunenud Tartus iselaadne kevadekuulutaja – mai alguses, kui üritus enamasti toimub, lubab murumätas juba kuiva tagumikuga enese peal istuda ning ilm ja õhutemperatuur lasevad parkides ja linnaväljakutel värske õhu käes tekste etelda ning heausksetele möödakäijatele raamatuid müüa.

Tänavuse suure kirjandusorgia eel palusin asja üle arutama ürituse seekordse patrooni, kelleks on Urmas Vadi. Kuna oleme põlvkonnakaaslased ning ammused tuttavad, siis võtsime vabaduse teineteist sinatada.

Vanasõna ütleb, et kui kahurid räägivad, siis muusad vaikivad. Kas või kuivõrd kehtib see ütlus käimasoleval sõjakevadel eesti kirjanike kohta?

Minu muusa küll ei vaiki, vastupidi, ma olen isegi kirjutanud ühe luuletuse sellest, kuidas minu taga Tartu-Riia bussis istuvad kaks ukrainlast, kes sõidavad sõtta. See ilmub uues Vikerkaares, või ongi ilmunud.

Ma vist olengi kirjutanud elu jooksul vaid mõned luuletused, õrnas eas oma naisele ja siis nüüd. Lisaks on mul tekkinud ka ühe näidendi või jutustuse mõte seoses sõjapõgenikega. Mulle tundub, et see, mis praegu Ukrainas toimub, ei jäta mitte kedagi puutumata, see pole lihtsalt võimalik. Ja see ei ole ka võimalik, et see jätaks kirjanduse puutumata.

Kirjandus on see, mis vaatab inimest ja mõtestab teda ajas ja ruumis. Kuidas ja kui pika kaarega see kellegi teksti jõuab, on iseasi. Ma näiteks olen olnud paar aastat kogumiku «Eesti novell» üks koostajatest ja eelmise aasta kogumikus on moel või teisel see koroonaaeg ja suletus ja üksiolek ja ärevus väga tuntav. Otseselt keegi sellest pandeemiast ei kirjuta, aga vaib on selgesti tajutav.