Woke-põlvkonnal puudub ühisosa

Ago Soots VAT teatri lavastuses «Woke & Vihane». Foto: Siim Vahur

Veganlus ja mittebinaarne soolisus, samasoolised abielud ja valeinfo internetis – need on vaid üksikud näited polariseerivatest teemadest, mis Christian Römeri uuslavastusest «Woke & Vihane» läbi jooksevad.

Lisaks polariseerivale loomule ühendab teemasid veel seotus Z-generatsiooniga ehk noortega, kes sündisid millenniumivahetuse kandis ning kellele on lavastus eelkõige mõeldud. Nõnda pakub Römeri teos meile küll ilmselgeid äratundmishetki, kuid põhjus, miks oli vaja nendeks hetkedeks just teatrisaali tulla, jääb selguseta.

Nagu näha, valin Z-generatsioonist rääkimiseks meie-vormi – ehkki nähtud etendusel täitsid saali minust viis kuni kümme aastat nooremad inimesed, ilutseb ka mul passis millenniumivahetuselähedane sünniaasta. Midagi ühendavat meie elu- ja kultuurikogemuses tõesti on, meile on tuttav nii sama släng kui ka samad teemad. Liiati ei tähenda see, et meie arvamused neis teemades alati ühtiks. Tsiteerides Mihkel Seedri teksti «Woke'i & Vihase» kavalehel, seisneb meie põlvkonna ühisosa selles, et ühisosa puudub, sest noored on killustunud pisikesteks väärtuspõhisteks gruppideks. «Woke» võib eri gruppides kanda sootuks erinevat tähendust, vihased võime olla ka üksteise peale.