R, 9.12.2022

KULTUUR ⟩ Luua kuvand või mitte – selles on küsimus

Väike Tallinn Music Weeki ülevaade!
Janar Ala
, toimetaja
Luua kuvand või mitte – selles on küsimus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Uue jazz’i uus hingamine – Alfa Collective Philly Joe’s.  FOTO: Eliis Jõgioja
Uue jazz’i uus hingamine – Alfa Collective Philly Joe’s. FOTO: Eliis Jõgioja Foto: Eliis Jõgioja
  • Alfa Collective’i ja Neon Firi noor ja krambivaba jazz.
  • Röövel Ööbikust on võimatu mööda kõndida, neil on lihtsalt selline paigale naelutav karisma.
  • Zahiri pooletunnine kontsert – täie raha eest ja enamgi.

Neljapäeva õhtul otsustasin minna vaatama uut Tallinna jazz’i-bändi Alfa Collective. Neist on viimasel ajal palju räägitud. Philly Joe’s. Selles Vabaduse väljakul asuvas jazz’i-klubis. Alfa Collective astub lavale. Neis on funki – trumme, mis löövad äkilisi sünkoope, rihivad keha viltu.

Sellised asjad on üldiselt muusikas meeldivad hetked. Analoogsüntesaatorid. Kosmilised uitamised. Tsentrist väljumised. Kitarrid, mis vahel isegi rifi kuju võtavad. Üks trummisoolo, mis tundub alguses pisut kohmakas, aga siis nihkub vaikselt sinna, kuhu tal vaja. Ma usun ainult rütmi, mis lonkab mõlemat jalga, leidis kunagi filosoof.

Natuke meenutab Alfa Collective mulle ka briti indie-bändi Stereolab, küll selle vahega, et nad pole ilmselt marksismiklassikat läbi töötanud ja nende laulja Anett Tamm on tuntavalt jazz’i-koolitusega. Nagu terve nende bänd on tuntavalt koolitusega. Lavakarismat veel Alfa Collective’il küll napib.

Tallinn Music Week

5-6. maini Tallinnas

Distsipliin peab olema

Reedel lähen esimese bändina Telliskivisse, rohelisse saali Neon Firi vaatama. Neid pannakse Alfa Collective’iga natuke ühte patta. Uut, noort ja krambivaba jazz-hingamist. Rohelises saalis paistab akendest veel päevavalgus. Sellises asjas on ka midagi cool’i, midagi sellist möödaminekulist. Neon Fir tundub välimuselt boheemlaslikum kui Alfa Collective. Rohkem või vähem 80ndatele iseloomulikku neoon-look’i second-hand-versioonis.

Saund on sel korral kas bändil või rohelises saalis igal juhul pekkis. Raske on aru saada, mis on mis, sellest muidugi saab aru, et laval esineb bänd, ja pigem ikka hea bänd. Plaadil olen nende neoon-proge-jazz’i minekust aru saanud, aga live’il ütleks, et mingisugune natuke anonüümne indie-bänd ajab asja. Groove on sees muidugi. Lavakarisma kallal annab ka veel tööd teha.

TMW-l on ju hästi palju vaadata, see on natuke nagu multitasking, pead oma graafiku täpselt ja distsiplineeritult paika rihtima. Mõte muusika koguhulgast tundub enne üritust isegi meeldivam kui selle kätte jõudes. Joon pärast Neon Firi live’i rohelise saali juures pingil istudes ära ühe õlle ja mõtlen, et tore oleks ju sinna istuma jäädagi, ja ka sellele, et Telliskivis on õlu ikka jõhkralt kallis. Loojuv päike paistab peale ka. Laiskus imendub kontidesse. Natuke eemal murul musitseerib keegi folkartist, mängivad lõõtspilli ja laulavad. Kui mulle kontserdioludes see muusika ehk nii väga ei pakukski, siis niimoodi pingilt, juhuslikult, möödaminnes (taas kord see möödaminnes) vaadatuna on üsna meeldiv.

Naised transistoritega. Maarja Nuut Tallinn Music Weekil Skaņu Mežsi üritusel.  FOTO:
Naised transistoritega. Maarja Nuut Tallinn Music Weekil Skaņu Mežsi üritusel. FOTO: Foto: Kaie Kiil

Maarja Nuudi live. Siin näeme juba väljakujunenud professionaali ja selle üle on muidugi hea meel. Veel parem meel on sellest, et see professionaal võtab ka riske. Sümpaatne oli Maarja Nuudi kunagine jutt, kuidas ta õppis elektroonika ja kõik need masinad ja programmid ja värgid selgeks, et ei peaks kellestki teisest sõltuma. Haaras tootmisvahendid enda kätte. Elektroonikat on üldiselt ju meestega seostatud ja selle ümber on tekkinud aja jooksul ka märkimisväärne feministlik «diskursus».

Mingil määral tekitab Maarja Nuudi muusika alguses ka vakatust, see on vaja ümbritseda või markeerida teatava vaikuse või tühjusega, kuhu kosmoloogia hakkaks sündima. Ja siis ta sünnib. Elektrooniline ambient-folk-jazz-miski. Plaadifirma Warp vaibidega. Rahvas vaatab ja imetleb. Aga mul surub järgmine live selga. Jällegi. Möödaminnes. Läbi astudes. Pilku heites. Registreerides. Minna lastes.

Elektroonikat on üldiselt ju meestega seostatud ja selle ümber on tekkinud aja jooksul ka märkimisväärne feministlik «diskursus».

Röövel Ööbik. Neil on ka uus EP ilmumas. Publik tundub kõikides kohtades erinev. Röövel Ööbikul vist selline keskealisem publik. Need, kel ees juba elusügis. Nagu ma isegi ja nagu ka Dmitri Prigovi kuulsa luuletuse lukksepp. Röövel Ööbik alustabki uute lugudega, sest kuulnud ma neid pole. Laulja Tõnu Pedaru näeb natuke välja nagu Howard Stern kohtub John Lydoniga. Röövel Ööbikul on see silma paigale naelutav karisma, see esinemise fookuspunkt. Neist kuidagi ei kõnni mööda. Röövel Ööbiku eelmine ja nende kõige «popmuusikasem» plaat «Ringrada» ilmus juba 2009.

Vahepeal on Röövel Ööbik ette võtnud käike trap’i-biidi ja «Psychikosmose» (1994) taaselustamise poole, ühesõnaga olnud täiesti elektrooniline, aga nüüd vaadatakse pisut naturaalsema elu suunas tagasi. «Ringrada» tuled ei paista siit enam kaugelt. Kaudsemalt popp siiski kui «Ringrada», pigem sellised atmosfäärilised ja intiimsemad soul-sensuaaliad. Kui saabub «Ringrajalt» tuttav «Päike-Maa», muidugi senitundmatus versioonis, siis vist murtakse kontserdi selgroog, mille osad uued lood kohe veel kindlat seisukohta võtta ei lubanud. Edasi liigutakse ajukajalikumal territooriumil, tantsubiidiga.

Kui Röövel Ööbik lõpetab, arvab mu kõrval tuntud raadiomees, et ilmselt nad tulevad tagasi, et Judas Priest ka vahepeal puhkas.

Kui Röövel Ööbik lõpetab, arvab mu kõrval tuntud raadiomees, et ilmselt nad tulevad tagasi, et Judas Priest ka vahepeal puhkas. Aga see on TMW ja siin ei puhata. Uus bänd tuleb peale. See on sama legendaarne – soomlaste 22-Pistepirkko. Alustavad sümpaatselt tumeda, võib-olla isegi šamaanliku psühhedeeliaga. Aga taas kord tuleb mööda minna, edasi minna. Jätta 22-Pistepirkko sinnapaika ja minna Von Krahli Zahiri vaatama.

Röövel Ööbik klubis D3 üritusel «Naapurivisa».  FOTO:
Röövel Ööbik klubis D3 üritusel «Naapurivisa». FOTO: Foto: Priit Põder

Tunda ära või mitte

Zahir saab ka varsti 30. Mati Unt leidis kunagi Iron Maideni kontserti arvustades, et bänd peab ikka vähemalt 20 aastat vana olema, siis juba midagi on. Zahir esineb muidugi profilt. Nagu päris bänd, arvab sõber. Nõustun. Selline jutt võib tähendada nii head kui halba, aga Zahiri puhul tähendab praegu head. Kunagi võib-olla oleks tähendanud halba. Neil ka uus plaat tulemas ja sealt esimene singel, ehtzahiriliku pealkirjaga «Roxanne», väljas. Zahiri pooletunnine kontsert on täie raha eest (isegi mulle, kes ma olen kontserdile hiilinud pressipassiga).

Mu seekordne TMW õhtu lõpeb seal, kus ta ilmtingimata kõikide loogikate järgi poleks pidanud justkui lõppema, aga... tegelikult teadsin juba mitu päeva varem, et nii läheb. Distsipliin olgu raudne. Tahan näha Eesti EDM-bändi Wateva, kel läheb ka välismaal hästi. Kogeda suurt ja kõikevõitvat saundi, kus midagi pole valesti ja kõik on 100 protsenti välja timmitud. Muusikainseneeria imet.

Publik jälle täiesti teistsugune. Enne Watevat esines samas kohas nublu ja veel enne Lõuna-Aafrika Vabariigi trapiano-artistid. Publik on peamiselt 20–30 vahel ja räägib jutte, mille puhul ma kõigest aru ei saa. Näiteks kasvõi sellest, et tahetakse minna edasi Daniel Levi Viinalassi kontserdile.

Wateva kütab kohe minema, sest seda nende publik ootab. Härjal tuleb haarata sarvist, milleks müsteerium ja ringihiilimine. Aeg on raha. Tehakse ka Faithlessi ja Moby kõige kuulsamaid lugusid. Põhiküsimus näib olevat äratundmine. Publik peab kogema tuttavlikkust. Kui Röövel Ööbik proovis minevikuga distantsi luua, seda varjutada ja looritada ja midagi ehk jaokaupa läbi paista lasta nagu Marcel Prousti jõgiromaanis, siis Wateva tundub olevat täiel määral sihtgrupi peal ära katsetatud ja töötav mudel ning seda rikkuma ei hakata.

Mürakuningad Zahir TMW metal-laval Von Krahlis.  FOTO:
Mürakuningad Zahir TMW metal-laval Von Krahlis. FOTO: Foto: Laura Palling
Märksõnad
Tagasi üles