:format(webp)/nginx/o/2022/05/09/14540466t1ha38c.jpg)
Mõnda aega tagasi, kui ma veel püsivamalt Tartus elasin, tehti mulle ettepanek Narva sõita. Kurtsin vastuseks, et ei tea, kas on ikka tarvis – Tartust Narva on õige pikk tee, peaaegu viis tundi –, mispeale mu vestluspartner küsis, kustkaudu ma Narva sõidan. Ütlen ausalt, minu jaoks tundus tol hetkel vägagi loogiline, et Tartust Narva saab ainult läbi Tallinna. Peipsi järv on ometigi ees! Tuli välja, et otse saab ka.
Ega ma tegelikult ei mäletagi, millal viimati Narvas käisin. Kunagi käisin korra linnuses, Kreenholmis ringkäigul olen ka käinud. Linna nägin seejuures vaid nii põgusalt, kui ühest punktist teise sõites autoaknast paistis – nii et peaaegu nagu polekski näinud. Muru jäi katsumata ja akendesse piilumata, inimesigi nägin vaid vaevu. Narva on seetõttu olnud minu jaoks alati perifeeria ainult selle kõige paremas tähenduses – see on nii kauge ja põnev, peaaegu eksootiline ja meelitlev, kusagil kaugel alati olemas, omaette ökosüsteemi ja vereringega.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)