R, 9.12.2022

Päikeselaik nõuka-argipäevas

Britt Rosen
Päikeselaik nõuka-argipäevas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Siluett. Kevad 1975. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett
Siluett. Kevad 1975. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett Foto: Mari Kanasaar/siluett
  • Vabaduse galeriis on 18. maini üleval Eesti ühe säravama moejoonistaja Mari Kanasaare mälestusnäitus
  • Kuigi kunstnik ise ei jõudnud oma joonistusi galeriis näha, lõi ta näituse koostamisel südilt kaasa
  • Terava vaimuga ja erialaselt erudeeritud, oskas ta moodi mõtestada kirjasõnas ja joonistuslaual

Veel jaanuaris vahetasime Mari Kanasaarega uue aasta tervituskirju. «Elan rohkem mõtetes kui tegudes. Aeg kulub käest. Hakkama olen siiski saanud, ei tohi viriseda. Rõõmsalt uude aastasse!» kirjutas erksa ja noorusliku vaimuga kunstnik teadmisega, et tähistab aprillis Vabaduse galeriis oma 85. sünnipäeva moejoonistuste ülevaatenäitusega.

Näitus

Mari Kanasaare moejoonistuste näitus «Siluetid»

Vabaduse galeriis Tallinnas

Avatud kuni 18. maini

Tagasipilgust Mari Kanasaare elutööle ja loomingule sai mälestusnäitus. Eesti moejoonistuse grand old lady lahkus ootamatult igavikku ja oma töid galerii seintel näha ei jõudnudki. Küll aga osales ta viimasel paaril aastal põhjalikult selle ettevalmistuses.

Mari Kanasaar (1937–2022)

1956–1962 omandas kunstihariduse ERKIs moekunsti suunal.

1963–1965 töötas Tallinna moemajas.

1965–1992 oli ajakirja Siluett kunstnik-toimetaja

Osalenud mitmel moejoonistuste grupinäitusel ning kirjutanud arvukalt moeajaloo artikleid ja täiendanud neid moejoonistustega.

Oli hinnatud erialane tõlketoimetaja ja terminikonsultant.

Moekunstnik Zoja Järg, kes koos kunstiakadeemia moeajaloo õppejõu Anu Ojavee, kujundaja Piia Stranbergi ja disainer Henrik Jõgevaga näitust ette valmistas, räägib, et Mari tegi viimaste kuudeni valikuid visanditest ja lõpetatud töödest, lappas lõputult vanu Siluette, moejoonistuste originaalide mappe ja tõstis välja need, mis tema meelest olid paremini õnnestunud.

Ühes näitusetoas kohtuvadki tema nõukogudeaegse hiigeltiraažiga moepiibli Silueti kunstnik-toimetaja aastad, rõhuga 70ndatel ja 80ndatel ilmunud joonistustel – need mõjuvad paljudele kaasaegsetele kui nostalgiavalang. Teises toas astuvad ette pieteeditundega raamitud moeillustratsioonid, mis tehtud vaba, iseteadva, elegantse ja kohati glamuursegi kunstnikukäega küll moeartiklitele, küll oma lõbuks. «Väga võluvad ja tundlikud,» lausub Zoja Järg ning meenutab, et Mari viimistles oma tehnikaid viimaste kuudeni, kuigi jõudu oli tal veel ainult pliiatsijoonistusteks.

Siluett. Kevad 1984. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett
Siluett. Kevad 1984. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett Foto: Mari Kanasaar/siluett

Ühes ammuses kunstiakadeemia moeosakonna ajakirjas kirjeldab Mari Kanasaar joonistatud moodi nii: «Ideaalne moejoonis on JOON. Spontaanne sähvatus, glamuurne ja pingestatud pealaest sabakondini ning sealt edasi. Stiilne värvilaik või must plärakas, millest aimdub mingi kehakate – kleit, kostüüm, mantel. Äärmisel juhul lisandina pilkupüüdev aktsent – pärlid kaelas või roos rinnas.»

Moejoonistaja ülivõrdes

Ka loo alguses nimetatud uusaastatervituse sõnu saatis pühadekaart, mis mõistagi oli moejoonistus. Siugjas daamisiluett, paljastatud õlgadega õhtukleidis, koketeeriv lilleõis juustes, pikad ripsmed kuupaistel salapäraselt välkumas. «Arvuti on hädine, oskused napid ja tulemus vaimuvaene,» vabandas ta ise.

Siluett. Suvi 1976. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett
Siluett. Suvi 1976. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett Foto: Mari Kanasaar/siluett

Täiuse otsing kõiges oli moekunstnikule, moeõppejõule ja moeloolasele väga omane. Ta kahtles vahel ka siis, kui Postimehe nädalalisa kaasautorina moeajaloo lugudesse hoogsaid ja elegantseid originaaljoonistusi põimis. Järgi sõnul kõhkles Mari tagasihoidliku inimesena isegi näituse osas: et kas tema tööd ikka üldse on seda väärt ja tihti tuli tal kunstnikku hooandjana julgustada.

Kirglik moejoonistaja, Eesti Naise moetoimetaja Anne Metsis iseloomustab Mari Kanasaare käekirja ülivõrretes: nõtke, hoogne, detailitäpne, stiilne, tehniliselt meisterlik. Kõik need omadused võivad olla igal kunstnikul, kuid see ei tee neist veel moejoonistajat. Moejoonistuses peab olema see miski, mis muudab sõnumi atraktiivseks.

Siluett. Suvi 1986.   FOTOd:Mari Kanasaar / Siluett
Siluett. Suvi 1986. FOTOd:Mari Kanasaar / Siluett Foto: Mari Kanasaar/siluett

«Ajahetke trendi tabamine, sellele vastav poos, imidž, soeng ja muidugi rõivaste tegumood, mis mõnel Silueti joonistatud leheküljel libiseb ühtse voona silma eest läbi, aga teisel haarab nii, et jääb eluks ajaks meelde.

Mari joonistused on jäänud,» sõnab Metsis, mõeldes kellukavarrukatega valgele kleidikesele tõetruu lillekimbumustriga. Või siis rohelise miniseeliku vööle kinnitatud ümmargusele käekellale, mannekeeni juustesse seotud lehvile, pisut sissepoole pööratud kinganinadele või ülestõstetud käele, peopesa ees. «Käed on tal eriliselt meisterlikud, niimoodi ei õnnestu see mitte igal diplomeeritud moeinimesel,» tähendab Metsis.

Kuumad kuuekümnendad

Mari soovis joonistada moodi alati vastavalt ajavaimule, zeitgeist’ile, ütleb Anu Ojavee, kes oli ka tema lähedane sõber. Metsis lisab, et Mari käekiri liikus ajaga kaasa ja hakkas tõeliselt särtsuma 60ndate teises pooles, kui loomeinimestele hakkasid Nõukogude Eestis puhuma pisut vabamad tuuled ning tulid popp ja noorsookultuur. «Kuigi kohvi pakkus ta eestiaegsetest Langebrauni tassidest ja võis täpselt kirjeldada, millise kasuka ema 1937. aastal Soomest tõi – pügatud lambanahk oli allosas kloššlõikeline, nelja suure nööbiga kinnisel –, on ta olnud äärmiselt ergu tajuga popmoe edasiandja,» nendib Metsis. Popkultuur jõudis tema põlvkonnani just neil Silueti ägedate joonistustega lehekülgedel unistades.

Siluett 1968. Rohelise miniseeliku vööle on kinnitatud ümmargune käekell. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett
Siluett 1968. Rohelise miniseeliku vööle on kinnitatud ümmargune käekell. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett Foto: Mari Kanasaar/siluett

Teisalt oli Maril kaasasündinud ja hingelähedane esimese Eesti vabariigi aegne moeesteetika. Seda on näha ja tunda ta hilisemas loomingus nii elegantsete daamidega graafilistel moepiltidel kui ka oma lõbuks tehtud joonistustel, kui amet enam lõikelehtedele tegumoodide kujutamist ei nõudnud.

Mari Kanasaar.
Mari Kanasaar. Foto: Erakogu

Ent kohalik moerahvas tundis suurepärast moejoonistajat veel kui erudee­ritud erialainimest ja moeterminite tundjat, kes käis uudistega kaasas ning oli üldse maailma suhtes avatud. «Seejuures sõbralikult irooniline konservatiivsuse suhtes,» märgib Metsis. Kui Marilt midagi küsiti, kaevus ta internetti ja teatmikesse ning leidis vastuse. «Mis on apatšikrae? Enamik jäi nõutuks, kuni lõpuks päästis just tema pühendunud sekkumine moetähestiku raamatu lüngast,» toob Metsis ühe näite.

Mari Kanasaare moejoonistused mõjuvad praegugi üllatavalt kaasaegselt. Neis on just seda miskit, mille annab avatud meel ja tundliku moekunstniku vaist.

Meisterlikult joonistatud mood

Mari Kanasaare tähtsus Eesti moeloos on hindamatu, korvamatu. Ta kuulus põlvkonda, kel oli pikk eluaegne suhe Eesti moega ning kes oskas moodi professionaalselt mõtestada nii kirjasõnas kui ka joonistuslaual. Ta enda sõnadega: Siluett tähendas poolt elu, mis veedetud Müürivahe tänava päikesevalguseta toimetusepugerikus, toredat seltskonda, aknalaudadele kuhjatud Vogue’isid ja teisi lääne ajakirju, mis avasid pisikese pilu suurde maailma. Kuigi kõik oli nõukogude ajal kontrollitud ja piiratud, tähendas see mingitki erialast loomingulist tegevust. Aga ka pidevat hirmu, et teed midagi valesti. Ja muidugi tegidki.

Anne Metsis, Eesti Naise moetoimetaja

Siluett. Suvi 1981.
Siluett. Suvi 1981. Foto: Mari Kanasaar/siluett
Siluett 1970. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett
Siluett 1970. FOTO: Mari Kanasaar/Siluett Foto: Mari Kanasaar/siluett
Siluett 1970.
Siluett 1970. Foto: Mari Kanasaar/siluett
See joonistatud daam läks näituse plakatile. FOTO:
See joonistatud daam läks näituse plakatile. FOTO: Foto: Mari Kanasaar
Näide viimatistest töödest. FOTO:
Näide viimatistest töödest. FOTO: Foto: Mari Kanasaar
Märksõnad
Tagasi üles