T, 5.07.2022

Grupp eesti naisi toob oma elu teatrilavale

Alvar Loog
, toimetaja
Grupp eesti naisi toob oma elu teatrilavale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
TUUM Teatri lavastuse «Naised ja numbrid» tegijad tõdevad, et väga hea dramaturgiline materjal on elus meie ümber kogu aeg olemas, aga see tuleb lihtsalt üles leida ja ära tunda.
TUUM Teatri lavastuse «Naised ja numbrid» tegijad tõdevad, et väga hea dramaturgiline materjal on elus meie ümber kogu aeg olemas, aga see tuleb lihtsalt üles leida ja ära tunda. Foto: Margus Johanson

Pühapäeval, 15. mail esietendub Tallinnas Rahvaülikooli saalis TUUM Teatri lavastus «Naised ja numbrid», kus laval on 12 naist elust enesest, kelle reaalelulisi lugusid aitasid rakendusteatri meetodil lahti harutada ja teatrivormi valada lavastaja Liia Kanemägi ning kunstnik ja dramaturg Triin Simson.

Nimetate oma lavastust eelreklaamis žanriliselt nii rakendus- kui kogukonnateatriks. Millega on tegu?

Kanemägi: Rakendusteater on katusmõiste, mis võib hõlmata erinevaid teatripraktikaid, nagu dokumentaalteater, foorumteater, luguteater. Teatrit kasutatakse, et uurida ja esitada mingi kindla kogukonna lugusid. Nende meetoditega võib minna väga sügavuti, nagu Merle Karusoo oma mäluteatri lavastustes, kuid see võib olla ka elav ja kohapeal vormuv rännaklavastus läbi linna, mida praktiseerivad Tartus Musta Kasti noored teatraalid.

Mille poolest teie tegemised Karusoo omadest erinevad?

Liia Kanemägi
Liia Kanemägi Foto: Erakogu

Kanemägi: Ma ei tahaks end muidugi mingil moel korüfeega võrrelda, aga kui seda siiski teha, siis tuleks eristada lavastajakeskset lähenemist, mille puhul lavastaja teeb olulisi valikuid ja viib lavale lõpuks oma vaatepunkti, ning kogukonnakeskset lähenemist, mille puhul kujundab loo teema ja käsitlusviisi eelkõige antud lavastuse taga olev kogukond.

Mina ja Triin oleme dramaturgide ja lavastajatena püüdnud selles protsessis käia kogu aeg kogukonna kõrval ning olla nagu kõrvad, kes kõike kuulevad ja fikseerivad, aga ei suuna midagi endale soovitud suunas.

Simson: Minu jaoks on kõnealuse asja väärtus eelkõige selles, et me loome selle kõik koos täiesti nullist ning üksnes sellest, mis on siin ja praegu. Me ei kasuta ühtegi valmisteksti. Mis omakorda tähendab, et tegeleme vaid endale oluliste ja aktuaalsete teemadega.

Kas ma saan õigesti aru, et praegusel juhul ei sünnitanud mitte kogukond teatrit, vaid teater sünnitas kogukonna?

Kanemägi: Kogukond on väga lai mõiste. Ning antud juhul oli see olemas juba varem. Sest selleks kogukonnaks, mis meid huvitas, on eesti naised.

Triin Simson
Triin Simson Foto: Erakogu

Simson: Meie ei valinud neid naisi, nemad valisid meid. Meie üleskutse sisaldas lubadust, et osalevate naiste lugudest sünnib lavastus, mille loomise ja etendamise protsessis saavad need naised ise osaleda, ning lootust, et läbi oma lugude jagamise saavad naised kõnetada ja aidata teisi naisi.

Kanemägi: Mullu novembris hakkasime otsima oma projekti osalisi läbi naisliitude. Kokku sai päris kirju seltskond, teatav läbilõige meie ühiskonnast. Kirjasaatjaid oli enam kui kolmkümmend, aga aktiivselt jäi projekti juurde 12 naist vanuses 24–63. Tegu on üksteisele täiesti võõraste ning väga erinevate elukogemustega inimestega Eesti eri maanurkadest.

Milliste ootuste ja lootusega need naised selle projektiga liitusid?

Märksõnad
Tagasi üles