T, 5.07.2022

KULTUUR ⟩ Kuidas minust teatris tunniks ajaks peaosatäitja sai

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Kuidas minust teatris tunniks ajaks peaosatäitja sai
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Lavastaja Barbara Lehtna ja ajakirjanik Tuuli Põhjakas katsetamas mälu piire.
Lavastaja Barbara Lehtna ja ajakirjanik Tuuli Põhjakas katsetamas mälu piire. Foto: Mariliis Peterson

Paide Teatris esietendus neljapäeval Barbara Lehtna lavastus «Ja kes mind siis lõpuks mäletab?», mis püüab vastata küsimusele, millest me räägime, kui me räägime mäletamisest. Lavastajaga kohtumiste käigus on osalistel, seal hulgas minul, võimalus lavastajale öelda, mida ta peaks tunni aja jooksul tegema, et nad teda vastutasuks elu lõpuni mäletaksid, aga küsimus jääb sellegi poolest õhku - kas nad siis tegelikult ka seda kõike mäletavad?

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi oma mälus kahelnud. Ma ei ole kunagi seisnud teelahkmel ja küsinud endalt, kas ma olen kindel, et mäletan õigesti, kustpoolt ma tulin. Ma ei ole kunagi olnud üleliia skeptiline, kas asjad või inimesed, kes on mu peaaju sisse piltidena juurdunud, on ehk mu kujutlusvõime vili või mäletan ma ehk valesti. Ma olen oma mälus ehk isegi üleliia kindel, iseenda suhtes liialdatult usaldusväärne.

Kõik inimesed ei ole. Sellest sain aru kolmapäeval Paide teatris vestluses lavastaja Barbara Lehtnaga.

Astusin kolmapäeval Paide teatrisse avatud meelega. Mäletan, et tundsin ilma tõttu tülpimust ja tüdimust, sest taevast sadas pladinal vihma. Suured piisad, mis mind autost teatrisse lipates tabasid, tegid peaaegu haiget ning meele morniks. Lavale astudes polnud see tülpimus päriselt kadunud, kuid polnud ka süvenenud. Mäletan, et ma ei olnud just parimas tujus, ent olin sellegipoolest ootusärev. Ma ei mäleta, et mul oleks olnud mingeid eeldusi või lootusi, järelikult neid polnud või ei pööranud ma neile üleliia tähelepanu.

Märksõnad
Tagasi üles