AK ⟩ Maarahva akadeemiku sõnadesse kootud elumustrid

Akadeemik ja tekstiilikunstnik Anu Raud esitles tänavu aprillis Heimtali koduloomuuseumis oma juturaamatut «Kuue ruuduga aken». Foto: Marko Saarm

Kui Anu Rauda poleks olemas, siis oleks tulnud ta välja mõelda. Räägib nagu akadeemik, öeldakse pisut pepsilt nende inimeste kohta, kes ajavad liiga keerulist ja teadusliku juttu. Anu Raud on tõepoolest akadeemik, aga temal on anne rääkida lihtsalt ja arusaadavalt ning see kehtib ka kogu tema loomingu kohta.

Kui Rauda õnnitleti akadeemikuks saamise puhul, siis leidis ta tagasihoidlikult, et Eesti ongi omamoodi talupoeglik maa ja küllap sobibki ta maarahva akadeemikuks. Anu Raual ei ole vaja näida tähtsana, ta on tähtis ilma igasuguse poosita. Raud ei pea kasutama kantseliiti karguna ega ülespuhutud erudeeritust õhupallina ego upitamiseks.

Alati on pisut jube vaadata noori, kelle jutt on täis pikitud arusaamatuid bürokraatlikke lauseid. Pelutav on kuulata kena neiut, kes pritsib seebimullina tühje kroonuväljendeid paremale ja vasakule nagu elupõline, kummitempel käes sündinud ametnik mullu ja muiste. Anu Rauaga seda muret ei ole ega tule. Tema jutt on õige, tark, aus, tulvil elukogemust ning mis peamine, kõigile arusaadav. Ega elu olegi teab mis keeruline, elu mõeldakse ja räägitakse keeruliseks.

Kui ikka lammas jääb mudasse kinni

Loll räägib, mida teab. Tark teab, mida räägib. Anu Raua eluterveid mõtteid on alati kosutav kuulda. Ta ei kuulu nende urbaniseerunud maaidülliihalejate hulka, kes keset kodust asfalti laulavad kiitust mullale ning õpetavad kohviku rüpest põliseid metsamehi. Anu Raud elab täpselt oma sõnade järgi ning kui ta räägib maaelust, siis teab ta täpselt, mida see tähendab. On idülli, kuid on ka realismi. Realismi vahel isegi rohkem, kui ilmtingimata vaja oleks.