T, 5.07.2022

AK ⟩ Kaasaegsete füüsikaliste ja filosoofiliste ajateooriate entsüklopeedia

Piret Kuusk
, füüsik
Kaasaegsete füüsikaliste ja filosoofiliste ajateooriate entsüklopeedia
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Albert Einstein
Albert Einstein Foto: Erakogu

Alan P. Lightman oli 1970. aastate algul tuntud kui noor lootustandev gravitatsiooniteoreetik. Sellele oli kindlasti kaasa aidanud ta doktoriväitekirja juhendaja Kip S. Thorne, kes hiljem, 2017. aastal sai Nobeli füüsikapreemia oma tööde eest mustade aukude alal. Lightmani 1974. aastal California Tehnoloogiainstituudis kaitstud doktoritöös kirjeldati mustade aukude ümber keerlevaid ainekettaid. Järgmise aastakümne jooksul avaldas Lightman koos kaasautoritega ridamisi teadusartikleid alusfüüsika alal, mille tulemused on olulised veel praegugi.

Kuid alusfüüsika on rangelt matemaatiline ja mitte kujutluslik. Inimestel lihtsalt ei ole võimeid vahetult vaadata mikromaailma kvantnähtusi või ühekorraga tervet universumit. Seepärast tuleb kujutluspildid kõrvale jätta ja kirjeldada neid piirkondi matemaatikavalemite abil. Võib isegi öelda, et alusfüüsikas uuritakse mitte niivõrd maailma, kuivõrd selle maailma matemaatilisi mudeleid.

See kindlasti sobib neile füüsikutele, kes hindavad kõrgelt puhast loogikat ja mõtlemise selgust. Kuid muidugi on ka teistsuguste kalduvustega füüsikuid, kes ei rahuldu ainult valemitega. Nad tahaksid nende valemite sisu mingil viisil ikkagi ka ette kujutada. Püüaksid mõelda, mis tunne oleks elada täpselt teooria valemite järgi ehitatud maailmas.

Lightmani raamatut «Einsteini unenäod» võib vaadata kui tänapäevaste füüsikaliste ja filosoofiliste ajateooriate entsüklopeediat, esitatuna mitte rangel loogilisel kujul, vaid justnimelt sellises mis-tunne-oleks-elada laadis, kui tegelikkus olekski selline, nagu ütleb mõni eksootiline ajateooria või -filosoofia.

Aeg tundub olevat kõigile tuttav ja eriti tuttav kõigile kellaomanikele. Nende arvates piisab vaid ühest pilgust kellale, et teada saada, kuhumaani on aja kulg parajasti jõudnud, ehk teisisõnu, milline on sel hetkel aja mõõtarv. See on füüsikute arusaam ajast: aeg on see, mida saab mõõta.

Kuid kui füüsikud püüdsid mõõdetava aja kulgemist mehaanika valemitega kirjeldada, siis selgus ootamatu tõsiasi: sel viisil saab küll leida aja mõõtarvu, aga aja kulgemise suund ei ole nende valemitega määratud. Aeg, mida meie teame kulgevat vaid ühes suunas, minevikust tulevikku, võiks valemite järgi niisama hästi kulgeda ka tulevikust minevikku.

Märksõnad
Tagasi üles