R, 9.12.2022

Mõrvamüsteerium, mis teeb sügava kummarduse Agatha Christie loomingule

Helen Pärk
, krimikriitik
Mõrvamüsteerium, mis teeb sügava kummarduse Agatha Christie loomingule
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Anthony Horowitz, «Minu harakamõrvad».
Anthony Horowitz, «Minu harakamõrvad». Foto: Raamat
  • Anthony Horowitzi «Minu harakamõrvad» on geniaalselt kirjutatud mitmekihiline mõrvamüsteerium.
  • Teose tegevus toimub 1955. aastal väljamõeldud inglise külakeses Saxby-on-Avonis.
  • «Minu harakamõrvad» sisaldab palju viiteid ja vihjeid briti kirjandusklassikale.

Briti kirjaniku ja stsenaristi Anthony Horowitzi krimiromaan «Minu harakamõrvad» on geniaalselt kirjutatud mitmekihiline mõrvamüsteerium, mis vajab küll lugejalt maksimaalset tähelepanu ning rida-realt kaasamõtlemist, kuid annab omakorda vastu suurepärase krimkaelamuse. Kui olin lugemisega lõpuni jõudnud, tekkis tahtmine tugitoolist püsti hüpata ning autorile pikalt aplodeerida.

Teose peategelane on toimetaja Susan Ryeland, kelle kliendiks on kuulus ja hinnatud krimikirjanik Alan Conway – autor, kelle loodud Atticus Pündi krimisarja on tõlgitud kolmekümne nelja keelde ning müüdud miljoneid eksemplare. Kui Susan üheksanda romaani käsikirja lugemisega peaaegu lõpuni jõuab, ilmneb kaks toimetajatööd häirivat asjaolu: kõigepealt on kadunud romaani viimane peatükk, milles lugejatele paljastatakse mõrvar, ning seejärel tuleb teade autori enesetapust. Seda viimast Susan ei usu ning ta hakkab samal ajal otsima nii puuduvaid lehekülgi kui ka selgitama välja, kes ja miks tappis tema menuautori.

Kuid lugeja jaoks ei ole kogu lugu sugugi nii lihtne, kui alguses näib, ta peab kogu teekonna koos Susaniga läbi käima. Selleks, et kogu mõrvajuhtumist ja kahtlusaluste motiividest aru saada, tuleb läbi lugeda romaani sees olev teine romaan – klišeedest kubisev Atticus Pündi sarja viimase romaani käsikirja esimesed kuus peatükki (lk 11–274).

Selle teose tegevus toimub 1955. aastal väljamõeldud inglise külakeses Saxby-on-Avonis ning on kirjutatud krimikirjanduse kuldajastu autorite, ennekõike Agatha Christie stiili matkivalt. Kohalikus kogukonnas on esindatud kõik ühiskonnakihid: mõisarahvas, saladustes tuhlaja, vanatüdruk, pastor ja tema krapsakas kaasa, kahtlase taustaga «sisserändajad», noored armunud ning aednik.

Detektiiviks on sõjapõgenikust sakslane Pünd, tema ustav assistent James ei ole just kõige taibukamate killast, samuti ei puudu loost salapärane kaabuga mees ega glamuurne armuke. Aset leiavad ootamatud surmajuhtumid, vähemalt üks neist on mõrv. Lugejale antakse üksteise järel vihjeid ning krimimõistatuse lahendamine muutub mõnusaks ja hasarti tekitavaks mõttemänguks, mis on täis muhedat inglise huumorit ja rohkesti äratundmist ennekõike neile, kes armastavad Agatha Christie loomingut. Kuid siis jääb Atticus Pündi romaan pooleli ning algab Susani teekond Alani mõrvari leidmiseks.

Susan läheneb asjale nagu toimetaja, ta seletab lahti mitmed Pündi-romaani sündmused ja vihjed, toob välja seosed ning viited eri autoritele ja teostele. Vaikselt hakkab Susani uurimistöö käigus välja kooruma, et romaani tegevuspaigad, tegelaste prototüübid ning mõned aset leidnud sündmused on pärit kirjaniku enda elust ja siis läheb mõistatus mitu korda keerulisemaks.

Kahtlusaluste ring kasvab iga uue kohtumisega ning selgub, et Alan Conway on paljudele inimestele enda ümber põhjustanud märkimisväärselt ebameeldivusi. Akronüümid, anagrammid ning tegelaste nimevalikud ei ole juhuslikud, vaid alluvad kindlale süsteemile, mille Conway mõtles välja juba enne esimese Pündi-romaani ilmumist. Kahtlusaluseid on mitmeid, kuid samas on loo lahendus kogu aeg Susani (ja muidugi ka lugeja) nina all, aga selle taipamine võtab aega.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et motiiv oli lihtne ja loogiline, kuid samas täiesti ettearvamatu. Kõik saladused peituvad detailides ning nendest romaanis juba puudust ei tule. Väikese peibutava vihjena võib lisada, et nii Susanil kui ka krimisõbral õnnestub saada teada, kuidas lõpeb ka pooleli jäänud Pündi-romaan.

Kuid miks ma siis ikkagi aplodeerida tahtsin? Ennekõike juba seepärast, et kokku on põimitud kaks täiesti eripalgelist krimkat, millest ajastu- ja stiilitruud Pündi-romaani võib lugeda täiesti sõltumatult, kuid samal ajal peituvad seal ka Susani-loo võtmed. Ühel hetkel olin täiesti veendunud, et lahendasin mõrvajuhtumi ära ja mõtlesin välja, kes tappis kirjanik Alan Conway, kuid seda rõõmu jätkus vaid neljateistkümneks leheküljeks ning siis jäi üle üksnes tõdeda, et olin uhkelt ninapidi veetud.

Vihjet tegelikule mõrvarile ma märkasin, kui pidasin seda rahumeeli valevihjeks ning olin täiesti kindel, et see on sinna sokutatud lugejate eksitamiseks. Jälgisin küll kogu aeg pingsalt krimipuslede lugemise esimest reeglit: kurjam on see, keda võiks kõige vähem kahtlustada, aga mis juhtub siis, kui selliseid «süütuid» tegelasi on mitu?

Lisaks on Horowitz vürtsitanud romaani muheda eneseirooniaga (ennekõike seriaalide teemadel), võtnud korraks ka ühe tegelase rolli enda kanda ning sügava kummardusena Christiele teinud viimase lapselapsest, Mathew Prichardist ühes episoodis toreda kõrvaltegelase. Kuid loomulikult pole see veel kõik. Avastamisrõõmu oli väga palju, mõnulesin «Minu harakamõrvu» lugedes nagu kass päikesesõõris.

Kõrgeid tunnustusi pälvinud, väga produktiivne ja populaarne krimikirjanik Anthony Horowitz (snd 1955) on kummalisel kombel siinsetele krimisõpradele vähe tuntud. Eesti keeles on ilmunud mõned tema põnevus- ja õuduslood ning üks kahest uuest Sherlock Holmesi romaanist («Siidimaja»).

Pika kirjanikustaažiga Horowitz on kirjutanud eri vanuserühmadele, lastest täiskasvanuteni, valdavalt põnevus-, krimi- ja õudusjutte ning -romaane, sealhulgas ka kolm uut James Bondi lugu. Lisaks mitmeid krimiromaanide sarju, milles ühes, «Hawthorne and Horowitz», on ta ise tegelasena kaasategev. Kirglikud teatrisõbrad mäletavad kindlasti pikalt Tallinna Linnateatri mängukavas olnud põnevat ja aju sõlme ajavat lavastust «Aju jaht», mille aluseks oli Anthony Horowitzi näidend «Mindgame».

Krimisarjade austajatele on Horowitzi nimi ilmselt pisut tuttavam, nimelt on ta olnud stsenaristiks kuuele «Midsomeri mõrvade» jaole (sh kõige esimesele) ning üheteistkümnele «Agatha Christie’s Poirot» seriaaliosale. Horowitzi loodud on ka põnev krimisari «Foyle’i sõda», mille tegevus toimub II maailmasõja ajal Inglismaal. Kuid väljatoodu on vaid väike jäämäe tipp tema suurest loominguspektrist.

Horowitzi romaan «Minu harakamõrvad», mis muu hulgas sisaldab palju viiteid ja vihjeid briti kirjandusklassikale, võib vaadata ka kui õpikut «kuidas kirjutada heatasemelist pehmekrimi», ennekõike on õppematerjalina kasutatav just Susani-lugu. Romaanile on teinud suurepärase ning ladusalt loetava eestikeelse tõlke Martin Leis.

Korduvalt tekkis mul tahtmine piiluda mõlema romaani lõpp ära, kuid andsin endale mõttes vastu näppe ja jätkasin lugemist. «Minu harakamõrvad» on hea võimalus kasutada otstarbekalt oma halle ajurakke, pannes üheaegselt kokku kahte segamini aetud detailidega, erineva keerukusastmega krimipuslet. Kirgliku krimisõbrana loodan, et romaan leiab Eestis piisavalt palju lugejaid, et ilmuks ka Susan Ryelandi sarja teine raamat «Moonflower Murders» (2020) ning miks mitte ka mõni teine Horowitzi loodud krimiromaanide sari.

 

Anthony Horowitz

«Minu harakamõrvad»

Tõlkinud Martin Leis

Tänapäev, 2022

544 lk

Anthony Horowitz, «Minu harakamõrvad».
Anthony Horowitz, «Minu harakamõrvad». Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles