Mõrvamüsteerium, mis teeb sügava kummarduse Agatha Christie loomingule

Anthony Horowitz, «Minu harakamõrvad». Foto: Raamat

Briti kirjaniku ja stsenaristi Anthony Horowitzi krimiromaan «Minu harakamõrvad» on geniaalselt kirjutatud mitmekihiline mõrvamüsteerium, mis vajab küll lugejalt maksimaalset tähelepanu ning rida-realt kaasamõtlemist, kuid annab omakorda vastu suurepärase krimkaelamuse. Kui olin lugemisega lõpuni jõudnud, tekkis tahtmine tugitoolist püsti hüpata ning autorile pikalt aplodeerida.

Teose peategelane on toimetaja Susan Ryeland, kelle kliendiks on kuulus ja hinnatud krimikirjanik Alan Conway – autor, kelle loodud Atticus Pündi krimisarja on tõlgitud kolmekümne nelja keelde ning müüdud miljoneid eksemplare. Kui Susan üheksanda romaani käsikirja lugemisega peaaegu lõpuni jõuab, ilmneb kaks toimetajatööd häirivat asjaolu: kõigepealt on kadunud romaani viimane peatükk, milles lugejatele paljastatakse mõrvar, ning seejärel tuleb teade autori enesetapust. Seda viimast Susan ei usu ning ta hakkab samal ajal otsima nii puuduvaid lehekülgi kui ka selgitama välja, kes ja miks tappis tema menuautori.

Kuid lugeja jaoks ei ole kogu lugu sugugi nii lihtne, kui alguses näib, ta peab kogu teekonna koos Susaniga läbi käima. Selleks, et kogu mõrvajuhtumist ja kahtlusaluste motiividest aru saada, tuleb läbi lugeda romaani sees olev teine romaan – klišeedest kubisev Atticus Pündi sarja viimase romaani käsikirja esimesed kuus peatükki (lk 11–274).

Selle teose tegevus toimub 1955. aastal väljamõeldud inglise külakeses Saxby-on-Avonis ning on kirjutatud krimikirjanduse kuldajastu autorite, ennekõike Agatha Christie stiili matkivalt. Kohalikus kogukonnas on esindatud kõik ühiskonnakihid: mõisarahvas, saladustes tuhlaja, vanatüdruk, pastor ja tema krapsakas kaasa, kahtlase taustaga «sisserändajad», noored armunud ning aednik.

Detektiiviks on sõjapõgenikust sakslane Pünd, tema ustav assistent James ei ole just kõige taibukamate killast, samuti ei puudu loost salapärane kaabuga mees ega glamuurne armuke. Aset leiavad ootamatud surmajuhtumid, vähemalt üks neist on mõrv. Lugejale antakse üksteise järel vihjeid ning krimimõistatuse lahendamine muutub mõnusaks ja hasarti tekitavaks mõttemänguks, mis on täis muhedat inglise huumorit ja rohkesti äratundmist ennekõike neile, kes armastavad Agatha Christie loomingut. Kuid siis jääb Atticus Pündi romaan pooleli ning algab Susani teekond Alani mõrvari leidmiseks.