R, 9.12.2022

Koeratüdruk Lotte uued seiklused

Margit Adorf
, filmikriitik
Koeratüdruk Lotte uued seiklused
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Teatrikülastajatele, kes Lottet varemgi teatris kohanud on, peaks Gerli Padar Lottena juba tuttav olema.
Teatrikülastajatele, kes Lottet varemgi teatris kohanud on, peaks Gerli Padar Lottena juba tuttav olema. Foto: Henri-Kristian Kirsip
  • Grandioossne seiklus, meeleolukate laulude ja põnevate tegelastega.
  • Suurt lava ei kasutatud päris efektiivselt ja kõigi vaatajate huvides ära.
  • Kaks vaatust olid võrdselt head ja lõbusad. 

Ain Mäeotsa lavastatud ja Saku Suurhallis etendunud «Lotte ja vana õunapuu saladus» on täpselt see, mida lapsed teatrist ootavad ja teatrilt tahavad.

Kui alustada algusest, siis eelmise aasta sügisel me ei teadnud sellest etendusest midagi, enne kui tuli teade, et etendus lükkub maikuusse. Teadagi, pandeemia, kõik piiratud. Meid Auraga (8-aastane) see ei puudutanud, sest pileteid meil polnud ja kevad veel kaugel.

Me ei olnud üldse varem ühtegi Lotte teatrietendust vaatamas käinud, küll aga on laps ära vaadanud kõik Lotte filmid ja muidugi on ju veel see asi, et neil on 1. klassis aabits ja lugemik ja tööraamat kõik Lotte-teemalised. Lotte on meie elus igapäevane tegelane.

«Lotte ja vana õunapuu saladus»

Lavastaja Ain Mäeots, koreograaf Britt Kõrsmaa, kunstnik Iir Hermeliin

Laval Gerli Padar, Mait Malmsten, Vallo Kirs, Sepo Seeman, Jan Uuspõld, Elina Nechayeva, Priit Strandberg, Klounid Kop ja Kop Piip ja Tuut Teaterist, perekond Vaherite õhuakrobaadid jt.

Elamus kogu raha eest

Lapsele «Lotte ja vana õunapuu saladus» igatahes väga meeldis. Veel hiljem õhtul koduski mõtles ja rääkis sellest ja teatas, et kui oleks olnud üks protsent veel parem, siis oleks olnud MEGA hea, aga praegu oli VÄGA hea. Aurale meeldisid mõlemad pooled võrdselt hästi, mulle meeldis teine pool pärast vaheaega rohkem, asi oli ilmselt ka selles, et rõdu oli Saku suurhallis nii kõrgel ja järskude treppidega, et mul oli etenduse esimeses pooles pidevalt selline tunne, et ma kohe kukun siit alla, teiseks pooleks olin aga sellega juba ära harjunud.

Koos vaheajaga kestis etendus ligi kolm tundi, laval oli palju tuntud näitlejaid ja nad kõik andsid endast parima, oli lae all lendamist, kosmosesse lendav rakett, hõljuvad akrobaadid, stepptants ja padjasõda ning muidugi väga palju laule. Nii et ma arvan küll, et kõik, kes etendusele pileti ostsid, said selle eest elamust kogu raha eest.

Veel hiljem õhtul mõtles ja rääkis laps sellest ja teatas, et kui oleks olnud üks protsent veel parem, siis oleks olnud MEGA hea, aga praegu oli ka VÄGA hea.

Üks mu tuttav, kes oli samuti vaatamas käinud, kurtis, et neil oli selline koht, kus pool aega algusest varjas lava ära kaamera kraana, kuid pileti ostmisel selle kohta mingit teadet polnud, et nähtavus piiratud. Meie Auraga istusime teise rõdu kõige tagumises reas, kust nähtavuse ja heli üle ei saa kurta: kogu lava oli väga hästi näha ja ka ekraani oli meie koha pealt kerge jälgida. Ekraanile kuvati vahepeal tegelasi suures plaanis, aga olid ka multifilmivideod, mis mängisid lauludele taustaks.

Kriitikuna ütlen, et mind häiris etenduse juures üks asi – see, et suurt lava ei kasutatud niimoodi ära, et kõik sektorid vaheldumisi oleks saanud tunda seda, et just nendega räägitakse. Etenduses oli mitu kohta, kus tegelased pöördusid ka laste poole, ja nad läksid selleks alati sellesse lava otsa, mis oli näoga lava poole. See aga tähendas, et need, kes istusid paremal või vasakul sektoris, nägid neid ainult selja tagant. Muidugi võis ka ekraanile vaadata, aga selles osas oleks oodanud veidi ühtlasemat jaotust.

Paremal Kärbes Jaak (Jan Uuspõld) ja Jänes Adalbert (Sepo Seemann)
Paremal Kärbes Jaak (Jan Uuspõld) ja Jänes Adalbert (Sepo Seemann) Foto: Henri-kristian Kirsip

Lõbus lugu

Lugu kulges sedamoodi, et tuli Kärbes Jaak (Jan Uuspõld) ja peksis varahommikul Lotte (Gerli Padar) ja sõbrad maast lahti. Lotte väike õde Roosi (Camilla Miranda Parmas) oli näinud imelikku unenägu ujuvatest sigadest ja õunapuudest ja kui lapsed kuulsid pensionil Rännukoer Klausi (Mait Malmsten) käest, et selline õunapuu, mille all igal aastal lauldakse, ongi olemas, siis otsustati see laulufestival üles otsida.

Esimene pool etendusest kulus peaasjalikult sellele, et ennast teele seada. Teises osas toimus suur laulufestival ja võistlus, kes suudab viimase õuna õunapuu otsast alla laulda. Siin oli palju erinevaid soolonumbreid, mustkunstnik, akrobaadid, stepptants, kanade tango, kounid Kop ja Kop (Piip ja Tuut). Meie läheduses istuvad täiskasvanud olid nendest klounidest eriti vaimustunud ja naersid iga nende nalja peale valju häälega. Paistis, et paljud lapsevanemadki elasid loole siiralt kaasa ja leidsid nähtust rõõmu.

Kui lõpuks Lepatriinu Mial (Elina Nechayeva) ja Kurk Rudolfil (Priit Volmer) juba peaaegu õnnestus õun alla laulda, tuli sellele plaanile kriips peale tõmmata, sest lendava postituvi toodud kiri hoiatas, et puu muidu sureb. Lõppes kõik aga õnnelikult: õunapuu sai oma pere tagasi ja finaal oli grandioosne, ning seda võib küll öelda täiesti liialdamata. Kõik tegelased korraga laval marssimas, orkester mürtsumas, lõpulaul kaasahaarav ja ülendavas meeleolus. Viis pluss.

Esinejatest-tegelaskujudest meeldis mulle kõige rohkem Lotte, aga Aura lemmikuks oli Roosi. Õigupoolest ei olnud selles etenduses näiteks Lottel sugugi kõige suurem roll, sest siin sai iga osatäitja parasjagu palju sädeleda, ka Mutt/Karu (Lauri Liiv), Hiir Liisa (Liisa Pajusaar) ja paljud teised. Kõik näitlejad andsid endast parima ja mängisid suure lustiga.

Kõik tegelased korraga laval marssimas, orkester mürtsumas, lõpulaul kaasahaarav ja ülendavas meeleolus. Viis pluss.

Iir Hermeliini kujundatud lava oli tohutusuur ja kuigi see alguses paistis üsna lage, siis etenduse ajal ei tekkinud kordagi sellist tühja ruumi tunnet: ära kasutati avarus, sest nii mitmedki tegelased sõna otseses mõttes lendasid lae alt lavale kohale, aga välja tuldi ka lava seest. Meie eriliseks lemmikuks oli veel suur ja kunstipärane Porgand Pille (topisnukk), seda eriti seepärast, et mu lapsel on väiksest saati olnud saatjaks minu enda õmmeldud kaisuporgandid. Mitmuses seetõttu, et ohtra kaisutamise tagajärjel on aastate jooksul mitu tükki ribadeks kulunud. Mul on tunne, et Aura isegi poetas pisara, kui esitati porgandi laulu. Minule hakkas kõrva see, et laulude sõnad olid mõnusalt ladusad ja vaimukad, sõnade autor on Leelo Tungal – kiitus ja tänu.

Etenduse tempo oli piisavalt hea ning polnud ka märgata, et keegi oleks vaheajal lahkunud. Mõned üksikud tühjad kohad paistsid teises pooles, kuid lõviosa jaksas ikka lõpuni kuulata. Ja ma tean vähemalt ühte väikest Linda-nimelist tüdrukut, kes oli lausa kuri olnud, et nii ruttu läbi sai ja enam ei tulegi. Küll aga peab tunnistama seda, et suurhallis oli ebameeldiv see, et rahvast ei hajutatud üldse. Saal oli puupüsti publikut täis ja kui oli soov vaheajal veidi liikuda, siis see oli samahästi kui eluohtlik missioon, kus inimmassis tuli oma elu eest võidelda, et keegi last jalge alla ei trambiks ja et üleüldse oleks võimalik sammuke edasi või tagasi astuda. Esimesele korrusele oli küll pandud mingeid müügipunkte, kuid ehk oleks võinud midagi ka teisele korrusele paigutada, et olukord nii hull ei oleks.

Lotte on meil Eestis igal juhul kaubamärk ja fenomen, mis avab rahakotirauad ja meelitab ligi nagu meepott kärbseid. Etendust vaadates mõtlesin, et võiks ju olla ikkagi mõni odavam versioon ja pigem rändav suvelavastus – Lotte rändtsirkus, mis liiguks läbi Eestimaa ja pakuks võimaluse fluidumist osa saada ka neil, kel pole võimalust kaugele sõita. Meiegi rännak Tallinna sees kestis viis tundi, koos sõiduga suurhalli ja tagasi. Klassikaline seikluse lõpp: õhtul koju jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud.

Lavastus «Lotte ja vana õunapuu saladus» Saku Suurhallis andis võimaluse kohtuda juba tuttavaks saanud tegelastega Lotte maailmast. FOTO: Henri-kristian Kirsip
Lavastus «Lotte ja vana õunapuu saladus» Saku Suurhallis andis võimaluse kohtuda juba tuttavaks saanud tegelastega Lotte maailmast. FOTO: Henri-kristian Kirsip Foto: Henri-kristian Kirsip
Märksõnad
Tagasi üles