Mart Avi: ma ei leia, et kannatustest midagi head sünnib

Avi noir. Mart Avi viimasel plaadil «Blade» võib leida mitu film-noir’i klassikaga seoseid tekitavat lugu. Foto: Ivar Murd

Mart Avist on vaikselt kujunenud Eesti avangardsema popmuusika tootem või kultusisik. Teda imetletakse ja teda tõlgendatakse. Kapi otsa teda päris ei panda, vaid pigem ikka tarbitakse. Teatav aristokraatlik distants on teda küll alati iseloomustanud.

Tema muusika on natuke nagu Rorschachi test – igaüks suudab sealt välja lugeda midagi erinevat. On leitud, et Avi võiks hõlpsasti kirjutada edukat edetabelipoppi, aga millegipärast ei taha seda teha. Popi võimalusi paistab külluslikult ka tema viimasest plaadist «Blade», Avi seniajani kõige kuulajasõbralikumast tööst.

Aasta lõpus, kui kriitikud oma aastalõputabeleid teevad, on Avi plaat ikka nr 1 või nr 2. Olen päris kindel, et teisiti ei lähe ka «Blade’iga». Ja mitte et nii peab tegema, vaid tal on lihtsalt õnnestunud muusika.