T, 5.07.2022

«Kolm Õde»​ taas laval: Kui teaks, kui teaks… Ükskõik, ükskõik…

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
«Kolm Õde»​ taas laval: Kui teaks, kui teaks… Ükskõik, ükskõik…
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Laura Niils lavastuses «Kolm õde». 
Laura Niils lavastuses «Kolm õde». Foto: Gabriela Urm

Mida õigupoolest tähendab «klassika Vihmari moodi»? Küsimus on retooriline, ühene vastus õnneks puudub. Sest kui seda teaks, no siis võiks lavastaja Ingomar Vihmar pillid (loe: vinüülplaadid) kotti panna ja vilistades kuhugi mujale uitama kulgeda.

Anton Tšehhovi «Kolm õde» esietendus Vihmari põnevas tõlgenduses novembrikuus Endla Küünis, teatris Must Kast aga märtsis. Osades TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennust võrsunud näitlejad, kellega Vihmar lavastas diplomitööna Shakespeare’i «Romeo ja Julia» (2015); Andrei rollis liitub 11. lennu lõpetanud Karl Robert Saaremäe.

Mu vastukaja põhineb 11. märtsi külalisetendusel, mängupaik Vaba Lava Tallinnas. Publik paikneb kahel pool lava, mi­sanstseenid on vilkad, muusika Vihmari käekirjale iseloomulik, meeleolu määrav, plaadimängija juurde on eri tegelastel asja ühtepuhku. Illimar Vihmari kujundus on lakooniline ja leidlik, näiteks saab neljandas vaatuses lauast sujuvalt purskkaev; kolmanda vaatuse tulekahjukaose kodutusetunnet annab edasi õdede lebamine täispuhutavatel madratsitel.

Märksõnad
Tagasi üles