T, 29.11.2022

Kui uus on unustatud vana

Gregor Kulla
Kui uus on unustatud vana
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eeden mädaneb. «trapsi» peategelane – püünises tegutsev impulsiivne ja ihade ori koopainimene.
Eeden mädaneb. «trapsi» peategelane – püünises tegutsev impulsiivne ja ihade ori koopainimene. Foto: Ando Naulainen

Johhan Rosenbergi «traps» tegeleb teadmata tunnete kinnipüüdmise ning nende enesekeskse ja -kindla läbielamisega. Lavastusest puudusid välismaailma mõjud – algmaterjal oli pärit endast ja töödeldud endaga. Tunnete dešifreerimiseks ei võetud kedagi appi – seda tehti üksi, andes aimdust protsessi nõiaringist, tsükli korduvusest.

Kiim, mille saan Grindris sõnumeid lugedes, tekitab joogijanu. Suunurgad keerlevad spiraali ja veen kaelal tuksleb kui linnusüda. Nihelen, keerlen, katsun end ja tahan. Ainult tahan. Oigan ja ennustan kasvavat kihku. Meel kisub puu all mädanenud õunte manu. Tahan olla need õunad. Topin neid suhu, nii palju kui mahub, sülitan välja ja litsun juurde. Püherdan ekstaatiliselt mulla, lehekõdu ja õunamäda moosis. Keha kleepub, kipitab. Silmad pöörduvad pahupidi ja selg kumerdub. Orgastiliselt hoian õhupuuduses krõnksus asendit. Hingan sisse ja avan silmad, pimedus. Hingeldan vabanemisest. On nüüd kõik?

Vahin pisut ringi, kuid midagi ei näe: silmad pole pimedaga harjunud. Siin haiseb. Mille järele, ma ei saa aru. Püüan end püsti ajada, kuid libastun. Leian end neljakäpukil mingi paksu löga seest. Kohanen hetke, koban kätega ringi ja leian seina, mis on samuti kaetud kleepuva paksu ollusega. Olen vist mingis urus.

Märksõnad
Tagasi üles