Lauri Pilteri esikluulekogu «Laikmaa välu» on formaadilt pisike ja ruutjas. Ühe hajameelse raamatukogukülastuse käigus puges see mulle uudiskirjanduse avariiulilt ise pihku ega soovinud sealt enam lahkuda.
AK ⟩ Kas ka kuiv lahesopp on ikkagi meri?
Nii teose pealkiri, värvus kui kaanepildilt läbikumav taimestikumotiiv häälestavad lugeja loodusluule lainele. Kogu avaluuletuses distantseerib autor end linnaelust ja virtuaalreaalsusest ning osutab oma osadusele põhjamaise loodusega. Omamoodi manifestatsiooniks ning katuskujundiks kujuneb raamatut sisse juhatav värsirida, milles autor kuulutab, et «Minu elu on naadiürt» (lk 5).
Enese poeetilises samastamises umbrohuga on ühtaegu nii dekadentlikku melanhooliat ja tunnetatud väärtusetuse äraspidist paatost («närtsiv, pudenev, roiskuv») kui ka ähvardavat osutust oma olemasolu ja olemuse stiihilisele vitaalsusele: «katku minusuguseid / üles palju tahad, juurega või varrelt, / neid ühiseid pikki juuri pidi / püsime ikka, saludes, tagaaedades» (lk 6).
Lauri Pilteri (sündinud 1971) tulek luulesse on suhteliselt hiline ja ootamatu, sest seni tundis laiem kirjandusüldsus teda eelkõige prosaistina. 2004. aastal pälvis ta nii Friedebert Tuglase novelliauhinna (novell «Teisik») kui ka Betti Alveri debüüdiauhinna (romaan «Lohejas pilv»).
Suurde kirjanduspilti sisenedes lõi Pilter omale kohe meeldejääva autorikuvandi, kuna tema esikteos «Lohejas pilv» räägib (ilmselt mõneti autobiograafilise?) loo eesti noormehest, kes soovib saada juudiks. Koguni niivõrd, et püüab end koduste vahenditega omal käel ümber lõigata. Selline ümberpööratud woodyallenism seega, aga sootuks lüürilisemas ja traagilisemas võtmes.