Erkki-Sven Tüür: soovin, et minu muusika ergutaks kuulaja loovat kujutlusvõimet

Liis Seljamaa
, ajakirjanik
Copy
Erkki-Sven Tüür 2019. aastal oma Hiiumaa kodus töölaua taga.
Erkki-Sven Tüür 2019. aastal oma Hiiumaa kodus töölaua taga. Foto: Remo Tõnismäe

Berliini Filharmoonikud Paavo Järvi juhatusel kannavad 26. mail Berliinis ette Erkki-Sven Tüüri kontserdi «Lux Stellarum». Tegu on maailmaesiettekandega. See on kontsert flöödile ja orkestrile, kirjutatud Berliner Philharmoniker Foundationi ja Zürichi Tonhalle tellimusel. Flöödil soleerib Emmanuel Pahud. Kontserdil mängitakse veel Jean Sibeliuse 7. ja Ludwig van Beethoveni 8. sümfooniat. Sama kontserdikava kantakse ette ka reedel ja laupäeval.

Orkestri kodulehel nimetatakse Erkki-Sven Tüüri muusikat «atmosfääriliseks, energiliseks, mis peegeldab sageli tema kogemusi rokkmuusikuna». Helilooja ise kirjutab kavalehel: «Kõik suured tsivilisatsioonid on tähistaevast «lugenud», meie soonteski voolab «tähetolm» ja tajumus, et me oleme osa sellest kõigest, võiks suurendada meie vastutustunnet selle imelise planeedi ees, kus meil on õnn elada. See peaks meid tegema alandlikumaks selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Seesugused mõtted on mind saatnud ajal, mil kirjutasin seda kontserti fantastilisele flötistile Emmanuel Pahud’le.»

Lühikese aja jooksul toimub Saksamaal kaks Tüüri heliteose esmaettekannet, 19. ja 20. mail esitasid Bochumi sümfooniaorkester ja metsasarvekvartett German Hornsound Olari Eltsi juhatusel tema 10. sümfooniat «Æris». Ka selle teose esiettekanne oleks pidanud olema aprilli alguses Berliinis Konzerthausorchesteri esituses. See kontsert lükkus edasi orkestrantide haigestumise tõttu.

Kontserdi pealkiri «Lux Stellarum» kõlab eesti keeles «Tähtede valgus». Teie kodus Hiiumaal näeb tähti ilmselt päris hästi. Kas tähistaevas on heliloojat sagedasti inspireerinud? Lisaks kodusele Hiiumaa taevale veel kusagil mujal?

Siiamaani on meeles kümne aasta eest Namiibia reisil kogetu. Peatusime paar päeva Damaralandi platool mäenõlval, majakesest avanes vaade kahelt poolt ümbritsetud nõlvadega sügavale orgu. Ärkasin öösel ja imestasin, kuidas küll mu silm seletab maastikku – see oli kuu loomise aeg ja mingit kunstlikku valgustust seal ei olnud. Läksin terrassile ja mõistsin – see on tähevalgus! Linnutee säras üle taeva nagu sinkjalt helendav pilv. Kõik tähed olid eredamad ja sinkjad, mitte kollakad, nagu mu kodusaarel Hiiumaal – kus samuti puudub valgusreostus, aga atmosfääritingimused on hoopis teised.

Need «hoomamatud dimensioonid», millele viitate ka kontserdikavas, ongi vist kõige kergemad tekkima tähistaeva all. Või näiteks planetaariumis, kus on võimalus asetada ennast piltlikult öeldes universumi sisse ja näha, milline kübe on inimene koos oma planeediga. Teatud juhul võib see ka hirmutavalt mõjuda, aga milline on teie enda tunne niisuguste suuruste ja vahemaade peale mõeldes?

Talvisel hilisõhtul pilvitu taeva all stuudiost elumajja minek ongi seetõttu mõnikord võrdlemisi aegavõttev. See tunne on tegelikult kirjeldamatu, vähemalt minusuguse poolt, kes ma pole poeet. Niisugustel hetkedel on peas sündivate mõtteseoste hulk meeletu ja kõrvus tuhiseb igavikutuul peaaegu kuuldavalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles