/nginx/o/2020/12/21/13541941t1h4366.jpg)
/nginx/o/2022/05/19/14562078t1h0cbe.jpg)
Kirjanik Andrei Ivanovi värskeim teos pealkirjaga «Õuduste teater» on nagu kutse Eesti venelaste salapärasesse allmaailma, millesse pole tavalisel eestlasel ligipääsu. Justnagu Siber – kõik teavad, kus see on, aga keegi ei taha sinna minna.
Andrei Ivanov kirjeldab oma paljudes romaanides nende Eesti venekeelsete elanike maailma, kes ei ole leidnud oma kohta kolmekümne iseseisvusaasta jooksul; kes tunnevad ennast kõrvalejäetuna, hüljatuna, keeleoskamatuna, ilma korraliku töökoha ja teenistuseta. Nad liiguvad ja tegutsevad eesti ühiskonna hallidel äärealadel – viimastes kõdurajoonides ja mahajäetud majades; Peeter Suure merekindluse aegsetes maa-alustes katakombides, äärelinna tühermaadel ja repetavates nõukogudeaegsetes klubihoonetes.
Kuid gentrifikatsioon on endistele kõdurajoonidele triikinud moodsate moodulmajade näo. Ivanovi kangelased on ajalooliselt ikka Koplis tegutsenud (näiteks Loodearmee sõjaväelased kahe maailmasõja vahelisel ajal romaanis «Harbiini liblikad») ning peavad nüüd endale uue pelgupaiga otsima. Nad käivad ettevõtlike eestlaste kannul, kes püstitanud Tallinna ümbritsenud põldudele uusi elurajoone. Aga ikka kukub neil kõik välja nagu vene ajal.
Romaanis «Õuduste teater» asustavad halli tsooni inimesed linnalähedase mahajäetud kolhoosikeskuse ja tegutsevad seal nõukogude mentaliteedi järgi, lootes ligi meelitada rikkaid välismaa turiste, kes unistaksid odava viina kulistamisest rämeda kasakadisko saatel nõukogude sümbolitega kaunistatud kõrtsis.
Pole tegelikult vahet, kus taolised inimesed elavad ja tegutsevad. Neil on oma postsovetne, robustselt vastupidav ja blatnoilikult hierarhiline maailm, kus mõnitada saamine, inimväärikusega kauplemine ja teiste mõnitamine oma lõbuks on igapäevase elu osa.
Väljastpoolt vaatlejale on see maailm arusaamatu, aga kui lugeda näiteks nõukogude juurtega Ameerika kirjaniku Boris Fischmani romaani «Asenduselu» (2016), siis on mõttemaailma kokkulangevus Brighton Beachi amerikaniseerunud venelaste ja Tallinna äärealadel tegutsevate postsovettide vahel silmatorkav – lõputu oportunism, pettus kui eluviis ja inimlike väärtuste suhtelisus.
Need inimesed, kellest Ivanov kirjutab, on n-ö mittelõimunud. Sotsioloogid märgivad, et neil ei ole suhteid Eesti Vabariigiga, kuid samal ajal on väga hästi lõimunud omasuguste keskkonnas, mitmesuguste võrgustike ja organisatsioonide kaudu. Niikaua kuni pension laekub korrapäraselt arvele ja perearsti juures saab käia, suhtuvad nad lugupidavalt ka vabariigi institutsioonidesse. Ivanovi romaani sisustavat nooremate venekeelsete inimeste gruppi nimetatakse «kadunuteks». Nad on tõepoolest kadunud – kukuvad välja koolist, nad ei räägi eesti keelt, neid pole registrites. Neil on ükskõik, vene keeles «pohh»...
Ivanovi antikangelased loovad linnaäärsele tühermaale mahajäetud katakombidega ühendatud zombipargi. Zombiparken on jõhker atraktsioon, kus osavnäpp hüüdnimega Antvärk meisterdab paksust kummist, nahkrihmadest ja muust käepärasest materjalist aurupungilikke, kohutavate lõustadega kostüüme, mille küljes on lambikesed ja valjuhääldid.
«Mask oli kentsakas – suur, paksust krobelisest nahast, nöörkinnisega taga, kahekordse otsmikuga ja vaskplaadiga sellel. Kiivri pealaeosas oli korralikult kummi sisse tinutatud eemaldatav mehaaniline seade. See oli juhtmete ja torude abil ühendatud umbes kolmeliitrise ballooniga, mis paigutus ühes lehterja toruga seljale. Lagipeaosa ise käis lõustaga kesta küljes trukkidega kinni. Lõust meenutas rohkem metssea kärssa.»
See oli tõmbenumber rikastele jõhkarditele, kes maksid selle eest, et läbi hommikuse udu atraktsiooni ülema käsu peale lagendikule tuikuvaid zombisid paintball’i õhkrelvadest tulistada. Zombid tuigerdasid ja lasid kuuldavale ebainimlikke möirgeid. Kui lask tabas pähe, siis plahvatas surve all olev kapsel, millest purskas jäledat punast sodi ja räpatükke. Alandava atraktsiooniga teenitud mõnikümmend eurot kulusid räpases katakombis valves olnud «näitlejal» sama soojaga viina ja õlle peale.
Üheksakorruselises mahajäetud majas Antvärgi poolt sisse seatud «Õuduste teater» oli täis apokalüptilisi, meistermehe uinuva aju sünnitatud ja kätega loodud koletislikke luukeresid ning mannekeene, kes tegelesid tapmise ja pornoga. Kuid selles kummalises allmaailmas on ka «vaimne tasand». Romaanis tegutsevad ääremaalased käivad vanas klubihoones kanepit tõmbamas ja filosoofiliselt targutamas. Vahet pole, õnneks mitte vägivaldne, kuid sama mõttetu tegevus.
Kui sureb kogu jõuku juhtinud naisblatnoi Alvina Kirs, siis võtab järgmine pätt Špala temalt maad ja majad üle. Ja jälle tärkab uus lootus müüa lollidele välismaalastele nõukogude nostalgiat, odavat viina ja võimalust püssiga zombile sarvede vahele põrutada. Teiste sõnadega – pettus läheb uuele ringile.
Uus omanik on aga nutikam: «Tahab võimalikult palju maad eestlastele müüa. Et ehitaksid ja tuleksid elama – et ei öeldaks, et «venelaste küla». Ütleb, et üle viskab: «venelaste geto», «vene küla». Kaua võib elada nagu täi kubemes!» Aga see on surnud ring, sest sepahaamriga sõiduauto Žiguli parandamine ongi selle «tsivilisatsiooni» lagi.
Romaani kulminatsioonis põrkab üks kangelane kokku tõrvikurongkäiguga. «Sead... nazi pigs!» karjub ta. Ta tahab rusikatega kaitsta euroopalikke väärtusi: «Mina saan aru, mis on euroopalikud väärtused. Mina mõistan seda vahest pareminigi kui Merkel või Macron kokku. Kuna ma olen sündinud ja kasvanud Nõukogude Liidus.»
Ivanovi raamat kinnitab ühte minu ammust veendumust integratsiooni kohta: teatud asjades on kõige efektiivsem tee probleemi lahendamiseks aeg, mis teeb oma halastamatut tööd. Lihtsalt kannatust on vaja...
Andrei Ivanov
«Õuduste teater»
Tõlkinud Veronika Einberg
Varrak, 2022
344 lk
/nginx/o/2022/05/19/14562079t1h0aa5.jpg)