Eestivenelaste allmaailm Andrei Ivanovi romaanis

Kirjanik Andrei Ivanov Foto: Mihkel Maripuu

Kirjanik Andrei Ivanovi värskeim teos pealkirjaga «Õuduste teater» on nagu kutse Eesti venelaste salapärasesse allmaailma, millesse pole tavalisel eestlasel ligipääsu. Justnagu Siber – kõik teavad, kus see on, aga keegi ei taha sinna minna.

Andrei Ivanov kirjeldab oma paljudes romaanides nende Eesti venekeelsete elanike maailma, kes ei ole leidnud oma kohta kolme­kümne iseseisvusaasta jooksul; kes tunnevad ennast kõrvalejäetuna, hüljatuna, keeleoskamatuna, ilma korraliku töökoha ja teenistuseta. Nad liiguvad ja tegutsevad eesti ühiskonna hallidel äärealadel – viimastes kõdurajoonides ja mahajäetud majades; Peeter Suure merekindluse aegsetes maa-alustes katakombides, äärelinna tühermaadel ja repetavates nõukogudeaegsetes klubihoonetes.

Kuid gentrifikatsioon on endistele kõdurajoonidele triikinud moodsate moodulmajade näo. Ivanovi kangelased on ajalooliselt ikka Koplis tegutsenud (näiteks Loodearmee sõjaväelased kahe maailmasõja vahelisel ajal romaanis «Harbiini liblikad») ning peavad nüüd endale uue pelgupaiga otsima. Nad käivad ettevõtlike eestlaste kannul, kes püstitanud Tallinna ümbritsenud põldudele uusi elurajoone. Aga ikka kukub neil kõik välja nagu vene ajal.

Romaanis «Õuduste teater» asustavad halli tsooni inimesed linnalähedase mahajäetud kolhoosikeskuse ja tegutsevad seal nõukogude mentaliteedi järgi, lootes ligi meelitada rikkaid välismaa turiste, kes unistaksid odava viina kulistamisest rämeda kasakadisko saatel nõukogude sümbolitega kaunistatud kõrtsis.