Happeline underground tõusis kõrgkultuuriks

Vana hea psühhedeelia: Nick Mason’s Saucerful of Secrets viis publiku «Dark Side of The Mooni» eelse Pink Floydi saundide juurde. Pildistatud 23. aprillil Albert Hallis Londonis. Foto: Martin Harris/Capital Pictures/Scanpix

See, mida laupäeval Nick Mason’s Saucerful of Secretsi kontserdil kuulda sai, oli kõige autentsem varase Pink Floydi kogemus, mida tänapäeval üldse võimalik saada. Ajamasin naiivsemasse ja lootusrikkamasse aega, mil ka Pink Floyd ise polnud veel võtnud omaks hilisemaid albumeid iseloomustavaid raskemeelseid alatoone, muusika toitus kosmosevisioonidest, idamaade luulest ja happelistest hallutsinatsioonidest.

Pink Floyd on kahtlemata ansambel, mis ei vaja vähemagi kõrvaringiga muusikasõpradele tutvustust. Albumid nagu «Dark Side of The Moon», «The Wall» ja «Wish You Were Here» on kõigi aegade parimate või edukamate nimekirjade püsiasukad. Kui tobedad ka ei oleks kõiksugused «läbi aegade parimate rokkbändide» nimekirjad, on ka Pink Floyd neis alati esindatud. Need on dinosaurused, kellest mööda vaadata ei ole lihtsalt võimalik.