Ansambel Lonitseera avaldab debüütalbumi «Tapeet»

Ansambel Lonitseera Foto: ekvilibrist

Neljapäeval, 26. mail avaldab alternatiivpoppi viljelev ansambel Lonitseera debüütalbumi «Tapeet». Lonitseera on 2019. aastal alguse saanud Tartu bänd, kuhu kuuluvad lisaks solistile Kaisa Kuslapuule veel Katariina Tirmaste (flööt, taustvokaal), Kristin Kaha (taustvokaal), Mart Nõmm (kontrabass) ja Tõnis Kirsipu (löökpillid). «Tapeedi» salvestas ja järeltöötles Sten-Olle Moldau, albumikujunduse autoriks on Katarina Skott.

Albumi esitluskontserdid toimuvad 9. juunil Tartus Genialistide klubis, 10. juunil Viljandis Mulks vinoteegis ja 17. juunil Tallinnas Philly Joe's jazziklubis. Mai lõpuni on võimalik toetada füüsilise plaadi ilmumist Hooandja keskkonnas.

Värskel debüütalbumil «Tapeet» on üksteist originaallugu. Loos «Nikolai», mille materjaliks ja sihtmärgiks on kunstnik Nikolai Triik, kombineeritakse osavalt ja vaimukalt fakte ja fantaasiat. Tõestab seda elavalt juba seegi, kui tegijatel on õnnestunud rabavalt riimuma panna Nikolai ja mikrolaineahi.

Plaadilt leiab karupükstest ja põiepidavusest pajatava pala, kus võib ära tunda musikaalseid viiteid ka vanale heale tüvitekstile «Kaelakee hääl», etteheiteid ja ümberkasvatusjuhiseid jagub introvertsetele meestele ning plagama saanud kahtlusekitsed tuleb loomulikult üle tee lasta laulus «Kicced». Kui see kõik kohe ei toimi, kutsutakse isegi Taarat appi.

Albumilt ei puudu ka tartlastest jõearmastajatele omane merevihkamise laul, luuleread ütlevad kõik: «Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta. Väga hea, nad aru said, et see tuleb peatada. Kaua võib kõiki teisi vesi diskrimineerida, reisid mere äärde peavad lõppema!»

«Meie muusikas on loo jutustamine sujuv kergliiklustee läbi omaenda maailma – mille keskmeks on kindlasti Tartu – ja siis veel paar tiiru ümber. Ikka tõrv ja mesi, aga oma timmitud absurdsuses. Ja noh, nalja peab ka saama. «Tapeet» on ühtaegu muie ja ohe. Kutsume kuulajat mängule ja pillume kindaid ka eesti popmuusika klassika poole: viiteid leiab siit sama palju kui korralikust Tartu Ülikooli lõputööst,» räägib bändi solist, muusika ja sõnade autor Kaisa Kuslapuu.

Sõna- ja mõttemänge armastav Lonitseera taotleb oma lugudes muretust, samas tundlikkust ja loomutruudust. Bändi juurikaks on Kaisa Kuslapuu sõna- ja klaveripõhine maailmapilt, pealseteks ausad lood ning lava, kus on ruumi nii südamepuisteks kui passiivagressiivseks irvitamiseks. Lisaks vaimukatele tekstidele ja triksterlikule teatraalsusele on Lonitseera ka muusikaliselt tõeliselt nauditaval tasemel, eriti jääb nii mitmeski loos kõrva Katariina Tirmaste isikupärane flöödimäng.