R, 9.12.2022

Minge üles Vargamäele – lauluga!

Lavaka tudengid Pärdi keskuses
Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Minge üles Vargamäele – lauluga!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Elamust määravaks ja publikule kaasakiskuvaks kujuneb noorusele ainuomane energia, loomulikult ka kursuse musikaalsus.
Elamust määravaks ja publikule kaasakiskuvaks kujuneb noorusele ainuomane energia, loomulikult ka kursuse musikaalsus. Foto: Mark Raidpere
  • Kultuuriloolise hariduse vägi
  • Noorusele ainuomane energia
  • Jaatav tänumeel tudengipõlve lõppemise eel

Laulust ja muusikast helisev kohtumine EMTA lavakunstikooli XXX lennuga Arvo Pärdi keskuses möödus kui üksainus õnnelik silmapilk.

Seda kohe mitmes mõttes: lühikese ajavahemiku vältel anti loetud arv etendusi, mis õige ruttu välja müüdi; aga ka üks etendus kulges hoogsalt ja lennukalt, lõppedes just nii õigel ajal, et hinge jäi koos tänulikkusega helge kahjutunne: oi, juba otsas! Lisapaladega pakuti ka üllatusi.

Ainuüksi lavastuse pealkirjast hoovab muusika- ja avaramalt kultuuriloolise hariduse väge: «500 aastat lauluga. Madrigalist stepini». Riina Roose on kahtlemata talendikas koolmeister, kes arenenud aina isikupärasemaks lavastajaks. Üsna üllatav oli kavalehelt lugeda, et «500 aastat lauluga» on Roose esimene lavastus üliõpilastega, aga eks kogu teekond õpetajana hõlma ka lavastajarolli.

Tegu ei ole üksnes laulukavaga, vaid dünaamilise ja vaheldusrikka kompositsiooniga, kuhu läbimõeldult ja vaimukalt kaasatud etteasteid erinevate õppejõudude seades: akrobaatika (juhendaja Kädi Metsoja), vehklemine (Indrek Sammul), folia-tants (Eve Mutso-Oja), stepptants (Allar Valge). Lauluõpetajad, lisaks Roosele, Sirje Medell ja Anne-Liis Poll, arranžeerija Jaak Jürisson. Eraldi kiidan kavalehte, kus lahti kirjutatud laulude ja kontserdinumbrite valik, rännak läbi 500 aasta.

Uljas ja hoogne

Elamust määravaks ja publikule kaasakiskuvaks kujuneb noorusele ainuomane energia, loomulikult ka kursuse musikaalsus, lisaks lauluhäältele pillimänguoskus. Musitseerimist ja laulu näeb-kuuleb ka peagi lavakooli lõpetava lennu varasemates lavastustes, meenub Shakespeare’i «Suveöö unenägu» (lavastaja Lembit Peterson); aga ka lavastus Juhan Liivist «Sihtisid pole sel sillal» (lavastaja Mirko Rajas), millega loob nüüd silla Pärt Uusbergi laul «Muusika» Liivi luuletusele. Tähendusrikkaks jääb sel taustal Vilde «Tabamata ime» (lavastajaks kursusejuhendaja Lembit Peterson), kus muusika ja muusikukutsumus ju keskne teematelg.

Tegu ei ole üksnes laulukavaga, vaid dünaamilise ja vaheldusrikka kompositsiooniga.

Lavastuslikult torkab silma uljas ja hoogne ruumikasutus, leidlikud ja meeleolu loovad mi­sanstseenid. Üks vahva moment on külgseina paotumine, nii saab nähtavaks kevadõhtuvalguses loodus. Kuid vähe sellest, pärisüllatusena laieneb mäng õue: Arvo Pärdi laulu nukufilmist «Väike korstnapühkija» (1964) ilmestab akna taga uitav sell, kes korstnapühkijast muundub sonimütsis poisikeseks ning ukerdab jalgrattaga puujuurikate vahel, viidates skulptuurile Rakveres. Vallatult on lahendatud köielkõnd Russowi «Liivimaa kroonikast», rääkimata akrobaatide-naljameeste etteastest laulu «Vanad sõbrad» saatel. Laulude valik balansseerib köiekunstniku osavusega üldtuntumate (Aleksander Läte, «Kuldrannake»; Cyrillus Kreek, «Mu süda, ärka üles»; Raimond Valgre, «Viljandi serenaad») ja avastuste piiril. Üks sümpaatne üllatus on läti rahvalaul «Raganu nakts» («Nõidade öö») Marta Aliide Jakovski tõlkes.

Lavastuslikult torkab silma uljas ja hoogne ruumikasutus, leidlikud ja meeleolu loovad misanstseenid.
Lavastuslikult torkab silma uljas ja hoogne ruumikasutus, leidlikud ja meeleolu loovad misanstseenid. Foto: Mark Raidpere

Kelmika etüüdina põigatakse Johann August Hageni laulu «Es, F, Ges» eel August von Kotzebue kirevasse eraellu, koolitunni ja kerge õhinaklatši piiril. Benno Hanseni repertuaaris olnud laulule «Ma istun keldris viludas», mis kujunenud tänu Variuse teatrile bassi Priit Volmeri leivanumbriks, lisab omalaadse, muhedate intonatsioonidega tõlgenduse Jass Kalev Mäe. Pisara toob kurku Siberisse küüditatud eestlase laulikust (1904–1905) leitud «Õõbik, ära laula», seda ka misanstseeni ja pilkude vaikse valupinge kaudu: ukseavas Mark Erik Savi kitarriga, temast veidi eemal laulmas Maria Teresa Kalmet, ainiti armsamat kui mälestust vaatlemas. Merlin Kivi imelises esituses üllatas Olav Ehala laul «Siin on oja», mida ma polnud teadvustanud Viiu Härmi laulutekstina, neis sõnades peitub ka viibe Ernst Enno luulele, lisaks südamlik pajatus Viiu Härmi ja Paul-Eerik Rummo varakevadisest väljasõidust Kloogale.

Lootusrikkalt kevadine

Puändiks aga kujunes XXX lennu omaloominguline laul «Minge üles Vargamäele!» Riina Roose seades ja klaverisaatega. Selle laulu sõnu oleks nii väga tahtnud kavalehelt lugeda, sest sisutihedat ja mõtterikast teksti ei jõudnud ainsa korraga ära kuulatada. Ainuüksi pealkiri viitab Voldemar Panso kuulsale kujundile, kuis Toompea koolist enneaegu lahkumine on kui minek Vargamäelt alla. Nõnda tähistab sõnapaar «üles Vargamäele» lootusrikast kevadist teatrikoolitruudust, jaatavat tänumeelt tudengipõlve lõppemise eel.

«500 aastat lauluga. Madrigalist stepini».

Lavastaja ja muusikajuht Riina Roose.

Kunstnik Anu Konze.

Valguskujundaja Priidu Adlas.

Laval EMTA lavakunstikooli XXX lennu üliõpilased.

Esietendus 28. aprillil Arvo Pärdi keskuse saalis.

Märksõnad
Tagasi üles