R, 9.12.2022

INTERVJUU ⟩ Kultuuripealinn Tartu publikut lolliks ei pea

Janar Ala
, toimetaja
Kultuuripealinn Tartu publikut lolliks ei pea
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kati Ilves – Kumu hittnäituste kuraatorist sai kultuuripealinn Tartu loovjuht. Tema vaatab, et tervik ikka paika läheks.
Kati Ilves – Kumu hittnäituste kuraatorist sai kultuuripealinn Tartu loovjuht. Tema vaatab, et tervik ikka paika läheks. Foto: Mana Kaasik
  • Tartu vaim tekitab ebamugavust
  • Selle aasta lõpuks peaks 75 protsenti kultuuripealinna programmist kokku saama
  • Kõiki nimesid veel lagedale kraamida ei tohi

Tartu on maagiline ja müstiline koht. Aastal 2024 on Tartu peale selle ka Euroopa kultuuripealinn. Tartu koos Lõuna-Eestiga, kui täpne olla. Ellujäämise kunstid on selle sündmuse laiem nimetus.

Kati Ilves on kultuuripealinna loovjuht. 2017. kureeris ta Eestit Veneetsia biennaalil esindanud Katja Novitskova projekti, samuti töötas Kumus kuraatorina, süstis sinna hoogsat reivienergiat ja tõi igasuguseid poppe ja meediageenilisi näitusi, nagu Ryoiji Ikeda «Supersümmeetria», Rick Owens ja Tommy Cash (seal olid esimesena väljas ka tema saiast sussid) ja viimati Jeremy Shaw’ värvidest ja psühhedeeliast rikastatud keskkonnad. Hittnäituste kuraator, öeldi tema kohta. Kultuuripealinnast lubab ta loota mitte vähemat.

2011 oli kultuuripealinn Tallinnas. Kui palju sa ise sellest mäletad?

Ma õppisin sel ajal Pariisis, nii et enamiku ajast olin ära. Mäletan, et kogu aeg justkui midagi käis. Oli tunne, et Tallinnas on äkki ägedam kui Pariisis. Lähed perifeersemast kohast metropoli ja siis mõtled, et perifeerias on praegu võib-olla isegi huvitavam. Eks neid põhjusi muidugi on igasuguseid, Pariisis ma olin ikkagi võõrkeha ja kõik ei olnud kättesaadav, Eestis toimuv tuli igast uksest ja aknast feed’i.

Keegi, küll pigem sellise under­ground’i taustaga inimene mainis, et eluke on viimasel ajal Tartus vaiksemaks jäänud, vähem toimuvat.

Viimasel ajal muidugi Covidi tõttu ilmselt ei saagi midagi millegagi eriti võrrelda. Mulle tundub, aga see võib olla mu isiklik kogemus, et Tartus ongi rohkem toimunud mingisugusel privaatsemal, inimeste tasandil. Kõige ägedamad üritused on ikka kuskil kellegi köögis vastu hommikut.

Üks oluline asi selle puhul on, et kultuuripealinnast peaks mingisugune märk maha jääma. See pole tehtud loogikaga, et teeme suure festivali, tellime sisu suur­organisatsioonidelt ja pakime aasta lõpus kokku.

Kas Tartu kultuuriga sinu jaoks mingisugused stereotüübid ka seotud on?

On ikka. Aga ma ei tea, kui tõsiselt neisse ka usutakse. Me käisime televisioonis millalgi presekat tegemas, rääkisime, mida plaanime jne. Seal oldi kuidagi üllatunud, et teemad on hästi globaalsed ja keegi ei räägigi Tartu vaimust.

Minu jaoks on see isegi kuidagi ebamugav või onuheinolik, kui keegi küsib, et kuidas selle Tartu vaimuga siis on. Kui Tartus elades nädalavahetusel Tallinna peole sai tuldud, siis üks huvitavamaid komplimente oli kindlasti, et sa ei näe üldse välja, nagu sa oleks Tartust. Kuidagi eeldatakse vist seda kampsunit ja märssi ikka. Mõned klišeed kindlasti peavad ka paika, sest miks nad muidu tekkinud on.

Kui veel kord sellest Tartu vaimust rääkida – ja ma suhteliselt onuheinoliku inimesena sellest rääkida tahan –, siis programmis tundus mulle sellise kõige tartuvaimulikuma üritusena sürrealismiüritus. Tartu tundub mulle üldse sürrealistlikum kui Tallinn. Äkki seostub see ka Tartu kui ülikoolilinna kuvandiga, see on aeg, kus võib veel «hullu panna», enne kui tõsisemalt töö ja elu põldu kündma hakata. Kui ma sinna programmi stereotüüpi otsima tahtsin minna, siis see võib-olla vastas enim.

«Sürrealism 100» võiks olla «​Michel Sittow 2», selline meganäitus. Mõistagi mitte teemalt, vaid formaadilt. Kunstiajalooline block­buster. Selle peanäitus toimub ERMis, aga tal on veel mitmeid satelliite. Kasvõi Kris Lemsalu isikunäitus Tartmusis. Lemsalu pole küll otseselt sürrealist, aga temaatiliselt ta sobib sinna.

Kui programmist ja highlight’idest rääkida, siis selle aasta eesmärgiks on meil saada kokku 75 protsenti sellest, mis 2024. aastal juhtuma hakkab. Kindlasti tuleb «Sürrealism 100» suuruses ja veel mastaapsemaid projekte rohkem kui paar. Praegu veel nimesid ei saa öelda, kui ei ole avalikustamise kokkuleppeid sõlmitud. Täisprogrammi presenteerime 2023 sügisel.

Ka Kris Lemsalul on Tartu 2024 programmis kohta
Ka Kris Lemsalul on Tartu 2024 programmis kohta Foto: Andres Haabu

Programmi intensiivsuse teravik on kusagil 2024 suvel?

Väga nähtavad on avamine ja lõpetamine. Just paar nädalat tagasi hüüdsime välja avamise kuupäeva, milleks on 27. jaanuar 2024. Ürituste intensiivsus on küll aga aasta läbi samal tasemel. Sündmusi on üldse tohutult palju. Tänavu on Kaunas kultuuripealinn ja neil on tuhat sündmust, see teeb üle kolme ürituse päevas.

Formaadid on muidugi nii erinevad, aga arvan, et intensiivsus kestab ikka aasta läbi. Muuseumiüritusi on näiteks loogilisem teha pimedal ja külmal ajal, suveüritused à la purjeregatt Peipsil ikka suvel.

Kultuurisündmusi on palju, uksest ja aknast tuleb sisse. Milline su enda suhe kultuuriüritustega on, kas on lihtne leida asju, mis sulle korda lähevad?

Ma oskan hinnata paljusid asju. Annan endale aru, et see, mis mind vahetult puudutab või mulle mingisuguse laksu annab, on väga personaalne, ka kehaline või biokeemiline, väga minu-spetsiifiline. See ei tähenda, et kohad, kus ma seda laksu ei saa, oleksid ilmtingimata halvemad või ei annaks seda kogemust kellelegi teisele.

Ma käisin sedasama Jeremy Shaw’ «Phase Shifting Indexit» Pariisis Pompidous vaatamas, olin täiesti niidetud. Sain selle õnneks tuua ka Kumusse, aga kui ma poleks saanud seda laksu, oleksin ikkagi arvanud, et see on väga hea ja tasub tegelemist ja näitamist. Teisest küljest, kui ma poleks saanud seda oma tööga siduda, siis laksu saamine oli ikkagi mingisugune täiesti omaette väärtus. Minu eluloos top 3 kunstielamustest või -kogemustest üldse. «Elamus» ei ole küll hea sõna.

Aga head kultuuri on väga palju ja siis on sellist osa kultuurist, mis veel ei tea, kas ta on väärt või huvitav, ta asub kusagil äärealadel. Just sealt otsin omapärast, seda, millel võiks olla oma momentum või koht kusagil maailmas. Seda oleks äge üles kaevata.

Miks «elamus» hea sõna ei ole?

Äkki ta on natuke liiga turundussõna. Selline disnifikatsiooni üks kõrvalefekt.

Milline on Tartu 2024 suhe selle disnifikatsiooniga? Kui palju on teil programmis massikultuuri elemente?

Programmist leiab kindlasti erinevas formaadis projekte, sensoorselt erinevaid, aga on ka klassikalisemat teatrit, filmi jne. Ei ole eesmärk omaette teha kõigest elamuskeskust. Neid on ju ka nii palju. Tänapäeva inimese aju on treenitud nii, et lihtsam on vastu võtta digimeediat – tulukesi, helisid, seda, mis su tähelepanu kohe köidavad. Sedasorti visuaalkultuur, mis ei ole kunst, aga mis selle maailmaga konkureerib, tuleb jõuliselt peale.

Kui Tartus elades nädalavahetusel Tallinna peole sai tuldud, siis üks huvitavamaid komplimente oli kindlasti, et sa ei näe üldse välja, nagu sa oleks Tartust.

Minu asi pole seda kritiseerida ja pole oluline, kas see mulle meeldib või mitte, ja mulle tegelikult pigem meeldib. Mind paeluvad ka ulmeperspektiivid. Aga mulle meeldib mõelda, kuhu mingisugused asjad arenevad. Kuraatorina, kes ma olen ka selles projektis, on mu jaoks olulisem seda reflekteerida, sest sellest välja astuda on võimatu.

Kas programmis on midagi ka lihtinimesele?

Aga mis see lihtinimene on?

Seda on väga keeruline ja ilmselt ka ohtlik defineerida.

Ma olen varem ka pidanud ametialaselt selle peale mõtlema. Kuidas müüa rohkem pileteid? Oma kogemuse põhjal olen kindel, et inimesed on palju rohkemaks võimelised, kui me neist arvame. Kui hakata mõtlema sellele, et on osa publikust, kes ei saa aru või ei ole selleks kuidagi võimeline. Ja hakata selle põhjal seda keskmist langetama? Üks kõige suuremaid vigu, mida kultuurikorralduses üldse teha saab, on n-ö publiku alahindamine.

Muidugi on palju küsimusi selle kohta, kuidas info kellenigi jõuab. See on kommunikatsiooni ja sihtrühmadega rääkimise teema. Mul on tihti juhtunud, et n-ö teemavälised inimesed ütlevad midagi väga huvitavat teoste kohta, ja mitte huvitavat lapsesuu mõttes, vaid ikka sisuliselt huvitavat.

Kas kusagilt ülevalt poolt on mingisugused eeldused ka, millised üritused peaksid olema? Päris vabad käed teil ilmselt ei ole?

Üks oluline asi selle puhul on, et kultuuripealinnast peaks mingisugune märk maha jääma. See pole tehtud loogikaga, et teeme suure festivali, tellime sisu suur­organisatsioonidelt ja pakime aasta lõpus kokku. Suur tähtsus on ikkagi sellel, et anda piirkonna kultuurikorraldajatele võimalusi rohkem kasvada, õppida, teha uusi asju, luua suhteid ja kõike muud edasiviivat. See raha peaks minema eelkõige inimestesse ja uutesse, julgetesse ideedesse.

 

Mõned Tartu 2024 välja kuulutatud üritused

Emajõe ja Suure Järvistu ­taasavastus

Võimalik seilata 11 päeva sadamast sadamasse koos Eestist ja kaugemalt saabunud laevadega. Alustatakse Vasknarvas, lõpetatakse Räpinas.

«Sürrealism 100»

Tartu kunstimuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis korraldatakse sürrealismi manifesti 100. aastapäevale pühendatult neli kunstiprojekti. Saab lasta alateadvusel lennata rahvusvahelisel näitusel ERMis, mis viiakse ellu koostöös Praha Rahvusgaleriiga. Tartu kunstimuuseumis toimuvad näitused Eesti alternatiivsest sürrealismist, Kris Lemsalu isikunäitus ning Ilmar Malini loomingu ülevaatenäitus.

«Läbi linna»

Pea tervet Tartut hõlmav mitmeaastane projekt. Kohtutakse eriilmeliste inimestega ning intervjueeritakse neid. Lugude kogumist ja esitlemist alustati 2020. aasta suvel Karlova linnaosas, tulemuseks lavastus «LÄBI LINNA: KARLOVA» (2021). Järgmistel aastatel võetakse ette Supilinn (2022), Ülejõe piirkond (2023) ning viimaks Annelinn (2024).

«Ellujäämise kunstide»​ dokprogramm

Dokumentaalfilmide kogumik. Need Lõuna-Eesti mitmekesisust (laste robootikaringidest meie märgalade loodusliku unikaalsuseni, aktiivsest küla seltsielust Jüri Lotmani, Uku Masingu või Jaan Kaplinski jalajälgedeni, uuesti ellu ärkavast maapoest Tartu uute idufirmadeni) näitavad teosed valmivad Eestist ja mujalt pärit režissööride koostöös. Lühifilmid liidetakse kokku «Ellujäämise kunstide» filmikassetiks.

Märksõnad
Tagasi üles