«Kunstis peab otsima tundmatuid kohti ning seal pea ees vette hüppama!»

Jan Kaus on seda meelt, et ideaalis peaks kirjandus igasugustele afektidele vastu töötama ning edendama järelemõtlemise ja poeetilise analüüsi, nüansieristuse võimet. Foto: Alvar Loog

• Tallinnas algab viis päeva kestev rahvusvaheline kirjandusfestival HeadRead.
• Tulemata jäävad peaaegu kõik plaanitud külalised Venemaalt ja Ukrainast.
• Jan Kaus tõdeb, et on kirjanikuna psühholoogilise realismi survest pöördumatult lahti saanud.

Täna algab kirjandusfestival HeadRead, mis toob viie päeva jooksul Tallinna vanalinna saalides publiku ette üle poolesaja kirjaniku nii Eestist kui ka piiri tagant. Kavas on kohtumised, vestlusringid, töötoad, etendused, kontserdid ning kinoseansid. Suurürituse eel vastas minu küsimustele kirjanik Jan Kaus, kes on üks selle algatajatest ja korraldajatest.

Kahel möödunud aastal kimbutas festivali toimumist koroonaviirus. Kas või kuivõrd lõi tänavu korraldajate plaane sassi Ukraina sõda?

Sõja puhkemine mõjutas meie tegevust tugevalt. Meile pidi tulema hulk huvitavaid vene autoreid, kellest mitme loomingut on viimastel aegadel eesti keele tõlgitud. Nagu näiteks Grigori Služitel, Aleksei Salnikov, endine ansambli Nautilus Pompiliuse laulja Vjatšeslav Butusov ja teised. Aga nemad jäävad nüüd kõik tulemata.

Mõni ütles ise ära, näiteks Putini režiimi suhtes kriitiline Sergei Lebedev. Služitel ütles, et tal on Ukrainas toimuva pärast häbi. Mõnda aga ei pidanud me ise muutunud oludes enam võimalikuks kutsuda.

Kõigi nendega on seotud mingi üldine ebamugavus. Ja seda nii nende kui ka meie poolt. Sõjas ei hävita ainult relvad, vaid ka ideoloogia – ideoloogia hävitab ennekõike suhteid, usaldust, meelerahu. Sealhulgas kultuurilisi suhteid.

Ehkki on selge, et ideaalis peaksime vähemalt proovima hoida poliitikat ja kultuuri lahus...

Eks praegu ole suur küsimus, kuidas vene kultuuri ja vene imperialistlikku meelelaadi üksteisest eristada. Mõnikord pole võimalik seda lõpliku selgusega teha.

Kuuldavasti meeldib praegustele vene imperialistidele propaganda eesmärkidel levitada arusaama, et läänes tahetakse vene kultuur ära nullida ning Dostojevski ja Tšehhov ära keelata. Seda enam tuleb meil olla oma valikutes valvas, et sellistele propagandistlikele väidetele mitte alust anda.

Ma olen väga seda meelt, et ideaalis peaks kirjandus igasugustele afektidele vastu töötama ning edendama järelemõtlemise ja poeetilise analüüsi, nüansieristuse võimet.

Kas Ukrainast tuleb keegi festivalile?

Tuleb ukraina luuletaja Ija Kiva, kes vestleb avalikul kohtumisel Igor Kotjuhiga. Samuti tuleb üks Valgevene kirjanik, dissident Dmitri Strotsev. Ühtlasi on meil laupäeva õhtul kavas Ukraina-teemaline kava «Suvi on otsatu», milles viis noort eesti näitlejat ja muusikut esitavad nii ukraina luulet kui ka Ukraina inimeste lugusid.

Alguses oli meil kokkulepe ka kirjanik Serhi Žadaniga, kelle populaarse romaani «Depe­che Mode» Loomingu Raamatukogu tänavu uuesti välja andis. Kuid Žadan jääb seekord paraku tulemata, sest on Ukrainas seotud palju akuutsemate asjadega...

Kui lihtne on teil korraldajatena nimekaid väliskirjanikke Eestisse esinema meelitada?

Esinejate saamisel on hakanud mõju avaldama meie festivali hea renomee. HeadRead on üsna hubane ja kompaktne festival, see pole hiiglaslik messilaadne üritus, kus kirjanik lükatakse suure telgi ühest otsast sisse ja teisest välja. (Naerab.)

Me eeldame ja loodame korraldajatena, et kirjanik tuleb siia mitmeks päevaks, lõõgastub ning kohtub nii lugejate kui ka kolleegidega. Et festivalil käik on kirjanikele üks pikk ja hubane nädalavahetus. Me viime neid ka Tallinnast välja, sõidutame ja tegeleme nendega. Samas me mõistagi ei sunni kellelegi midagi peale.

Millise printsiibi alusel te eesti kirjanikke festivalile valite?

Oleme püüdnud jälgida, kes on parasjagu avaldanud midagi uut ja huvitavat. Tänavu on näiteks meie programmis kõik need kolm autorit – Loone Ots, Juta Kivimäe, Heli Kendra –, kes võitsid kolm kõrgeimat kohta mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Oleme pannud eesti autorid omavahel vestlema. Kokku on meil tänavu selliseid paare kavas viis.

Teisalt oleme programmi lisanud alati selliseid esinejaid, kelle looming asub otsapidi kirjanduse piiridel või väljaspool seda, mingil žanrite vahealal. Tänavuses programmis on paar teatraalset kirjanduskava ning ka näiteks Kaisa Ling, kelle loominguline tegevus asub ühe jalaga muusikas ning teisega kirjanduses. Laupäevase kava lõpetab laulja Liina Saar, kes esitleb oma uut albumit, mis loodud eesti luuletajate tekstidele.

Laiem üldsus teab teid eelkõige kirjanikuna, kuid teie loominguline tegevus näib viimastel aastatel olevat traditsioonilisest ja tõupuhtast kirjandusest üha kaugenenud ning liikunud interdistsiplinaarsemate väljendusvormide poole...

Jah, see protsess on olnud üsna teadlik ning otsapidi koguni metoodiline. Pärast seda, kui mul ilmus 2017. aastal miniatuuridest koosnev romaan «Kompass», oli mul tunne, et sain öeldud, mida olin tahtnud öelda. Ning pealegi veel sellises vormis, mida olin pikalt otsinud. Romaanikirjanikuna pole ma osanud sealt enam kuhugi edasi liikuda.

Oli see tunne kuidagi rusuv? Või hoopis vabastav?

Nii seda kui ka teist. Tunnistan, et enne pidasingi end eelkõige romaanikirjanikuks, aga nüüd ma enam ei tea, mis ma olen. Ja see on ilmselt üks positiivsemaid tulemeid kogu sellest asjast. Võib-olla pöördun loojana millalgi romaanikunsti juurde tagasi, aga siis on selge, et see romaan tuleb mu senisest loomingust sootuks erinev.

Tänaseks olen ma psühholoogilise realismi survest pöördumatult lahti saanud. Ammendasin selle enda jaoks. Tol ajal olin jõudnud ummikusse, kuid nüüd on see ummik avardunud, seda piiravad seinad on maha langenud ning nende tagant avanesid uued ja tundmatud maastikud, millel ma nüüd ekslen.

Esimesed ekslemised toimusid pärast «Kompassi» valmimist kirjanduse ja etenduskunsti piirialal?

2018. aasta märtsis tõin koos Indrek Koffi, Toomas Tähe ja Eva Kolditsaga välja Raymond Queneau samanimelisel teosel põhineva lavastuse «Stiiliharjutused», mis on ühtaegu väga meelelahutuslik ja pedagoogiline, isegi poliitiliselt kõnekas. See on ajatu materjal. Sest teose peamine teema on see, kuidas ühte lugu saab jutustada 99 – ja tegelikult lõputul hulgal – moel.

Mis omakorda tõestab, et tähtis pole mitte üksnes see, mida me räägime, vaid ennekõike see, kuidas me räägime; millise stiili me mingis suhtlusolukorras valime. On võimalik teisele inimesele öelda hästi, nii et ta tunneb ennast halvasti; ja vastupidi: saab öelda halvasti, nii et teine tunneb ennast selle peale hoopis hästi... Tuleb välja, et peaaegu kõik on eelkõige stiili küsimus. Mängime seda lavastust seniajani, ametlikke etendusi on selle ajaga kogunenud ligemale 40.

Kas on ka mitteametlikud etendused?

Mind on kutsutud «Stiiliharjutusi» esitama ka üksi. Peamiselt erapidudele.

Mis on päris huvitav ja ootamatu väljund nii kirjandusele kui ka kirjanikule...

Jah, muusikud ja näitlejad teevad selliseid asju sageli, kuid kirjanikud vist peaaegu üldse mitte.

Kui tavaliselt satuvad kirjanikud interdistsiplinaarsetes koostöödes enamasti dramaturgide ja stsenaristidena eelkõige teatri ja filmi juurde, harvem ka laulusõnade kirjutajana muusikasse, siis teie olete ühena vähestest leidnud omale tekstikirjutajana väljundi kujutavas kunstis...

Jah, kaks korda olen teinud koostööd Flo Kasearuga, andsime isegi kahasse raamatu välja, eelmisel aastal aitasin Anna Kaarmal luua Lasnamäe helirännakuid. Tänavu avas elektron.art oma festivali minu ja Sander Saarmetsa ühise video- ja heliinstallatsiooniga «Unusta». Sander oli teinud minu tekstiminiatuuridest mitmemõõtmelised visuaal-helilised objektid.

Samuti oli mul äsja koostöö Kaupo Kikkasega, kelle Fotografiska näitust «Sisekosmos» saadab ka raamat. Olen väga õnnelik, et Kaupo tegi mulle ettepaneku kirjutada tema 26 fotost koosnevale sarjale juurde 26 miniatuuri. Selleks pidin tõlkima Kaupo väljenduslaadi iseenda omaks, püüdsin luua Kaupo maailmast oma tõlgenduse.

See on koosloomise võlu, mis on viinud mind järjest rohkem äratundmisele, et traditsioonilised kirjanduslikud väljendusviisid ei ole mulle enam kõige huvitavamad. Ühtlasi sai mul kirjanikuna vist natuke kõrini omaette nokitsemisest. Olen hakanud väga nautima koostööd kõiksugu eriilmelistes vormides. Esmapilgul võib tunduda, et kellegi teise antud kirjutamisülesanne on kitsendav, aga etteantud raamide vahelt võib leida uusi võimalusi, värsket vabadust.

Ühena vähestest tuntud kirjanikest olete viimasel ajal ühtlasi astunud üles eri bändides...

Jah, mingil ajal hakkasin koos noorpõlvesõpradega tegema ansamblit Jan Helsing. Samuti olen möllanud koos Mingo Rajandi, Ahto Abneri ja Ekke Västrikuga džässbändis The Three Musketeers, millega oleme esinenud nii Jazzkaarel kui ka Tallinn Music Weekil. Seal on minu väljendusvahendiks teksti, hääle, liigutuste ja žestide kooslus.

Kas peate ka sedasorti muusikalis-teatraalseid väljendusvorme mingil moel uue elu andmiseks «vanale heale» kirjandusele?

Seoses postdramaatilise teatri tulekuga on teater hakanud end kirjandusest lahti haakima. Hea teatri tegemiseks ei ole kirjandus enam möödapääsmatult vajalik. Mina seevastu olen püüdnud kirjandusse teatraalsust juurde tuua. Ning ühtlasi rõhutada, et kirjanduse esitamine on täiesti omaette kunstivorm. Et tähtis pole mitte üksnes see, mida sa ette kannad, vaid ka see, kuidas sa ette kannad. Et ka ettekandmine on üks kirjanduse kogemise vorm. Mitte ainult vahend, vaid eraldi meedium, millel on oma sisemised võimalused.

Ja siin on võimalused veel lõputumad kui kirjalikus tekstis?

Jah! Sellega seoses elasin ansambli The Three Musketeers 2019. aasta Eesti Muusika Päevadel toimunud kontserdil läbi ilmutusliku elamuse, mis sai oluliseks pöördepunktiks mu elus ja loomingulises tegevuses. Kogesin laval midagi sellist, mille kaudu sain korraga aru, millised kasutamata kunstilise vabaduse võimalused veel loojana minu ees laiuvad.

Kogu kontsert oli üles ehitatud sõnale «armastus» ning selles sisalduvate häälikutega mängimisele. S oli ussi sisin ja r koera urin. Aga see, kuhu koera urin, mida ma laval kuuldavale tõin, omadega läks, oli väga ootamatu. Mispeale ma ise kuidagi kahestusin: ühtepidi nautisin seda, mida ma tegin, ning teisalt vaatasin imestusega iseennast kõrvalt.

Hiljem sain aru, et kui oleksin tänaval sedasi käitunud, oleks inimesed kiiresti kiirabi kutsunud. Ent kuna tegin seda Sakala 3 laval, publik hiljem aplodeeris. Kui päriselus on ääretult tark hoiduda tundmatus kohas vette hüppamisest, siis kunstis peab otsima kohti, mis on tundmatud, ning seal pea ees vette hüppama. Või siis minema õrnale jääle ning seal tantsima ja kukerpalle tegema.

Tõdesin üllatusega, et olen juba peaaegu 50-aastane mees, aga mul on veel ka kunstis nii palju avastada; et ka kirjanduslikku teksti esitades võib sealt leida lõputult uusi ja põnevaid asju, kui lasta end nendes otsingutes vabaks ning hüpata võimaluse tekkides vette tundmatus kohas.

 

Jan Kaus

(22.01.1971)

kirjanik, tõlkija, toimetaja ja muusik

Romaanid:

• «Maailm ja mõni» (2001)
• «Tema» (2006)
• «Hetk» (2009)
• «Koju» (2012)
• «Ma olen elus» (2014)
• «Kompass» (2017)

Novelli- ja miniatuurikogud:

• «Üle ja ümber» (2000)
• «Õndsate tund» (2003)
• «Miniatuurid» (2009)
• «Tallinna kaart» (2014)
• «Kaart ja teekond» (2014)
• «Tõrv» (2015)
• «Läheduste raamat» (2016)
• «Kui unisusest saab reegel» (2018)

Esseistika:

• «Läbi Minotauruse» (2003)
• «Elu ja kirjandus» (2012)
• «Kui mina ei ole mina» (2018)
• «Homme tuntud avarus» (2020)
• «Vaade» (2022)