Harry Stylesi 13 varjundit

Suleboad on Harry Styles'i kontsertidel saanud peamiseks aksessuaariks. Foto: Kevin Winter/Handout

Kaasaegse popmuusika kroonimata kuninga Harry Stylesi kolmas album «Harry’s House» kõlbab heal juhul passimiseks. Album on segase sõnumiga, kaootiline ja nii sõnades kui ka dünaamikas sedavõrd korduv, et albumi lõpuks tekib küsimus, kas ma seda mitte juba kuulnud ei ole.

Mu meelest on üks huvitavamaid žanre kaasaegses muusikakultuuris passimiseks mõeldud muusika. Selline muusika, mida kuulates ei olegi targemat teha kui lihtsalt passida, seina vahtida ja uneleda, vahel suisa niimoodi niisama oleskleda, et peaaegu unustad ära, et muusika üldse taustal mängib.

Ma ei usu, et keegi sellist muusikat tahtlikult või teadlikult loob, küll aga on mõni artist, kel tuleb see suisa erakordselt hästi välja. Ma ei pidanud Harry Stylesi üheks sellistest artistidest, ent tema kolmas kauamängiv «Harry’s House» täpselt seda on – passimise muusika.

Sest öelda muusika kohta igav on justkui öelda midagi tõsiselt vänget. Ja ega passimise muusikagi tegelikult igav ole – sel on oma otstarve ja eesmärk, oma aeg ja koht, oma võlu ja lumm. See lihtsalt sobib ennekõike nendeks hetkedeks, kui midagi kuulata ei ole ja nagu ei taha ka.

Ja võib-olla teadis Harry Styles veel kaugelt enne albumi ilmumist, et «Harry’s House» kukub sedalaadi albumina välja, sest albumi esimene lugu, kohase pealkirjaga «Music for a Sushi Restaurant», annab alust aimata, et kõik albumi juures on läbimõeldult planeerimata, näiliselt suvaline.