AK ⟩ Antiigi laste seiklused

Antiik-Kreekast pärinev laste mänguasi u 950-900 e.m.a. Foto: Sharon Mollerus

Kristi Viidingu ja Maria-Kristiina Lotmani koostatud, toimetatud, kommenteeritud ja saatetekstidega varustatud tõlkekogumik «Kõige kaunimad ehted» – Tartu Vaba Akadeemia tõlkeseminaride ühistöö – sobitub eesti lugeja puhul lugemistraditsiooni, millel on seni puudunud teatav alguspunkt. Nimelt on vahva kollase ja mänguasjapiltidega kaanega trükisesse kätketud Kreeka-Rooma antiikaja lastekirjandus, mida tänapäevasest mõistest eristab küll see, et tekstid on kirjutatud laste kohta ja/või laste poolt.

Näiteks kuuluvad eestlase raamaturiiulisse 1960. aastatel August Annisti tõlkes avaldatud, Paul Luhteina kujunduses iluköited «Ilas» ja «Odüsseia», aga 1980. aastatel jõudsid antiigiinimeste ja -jumalate seiklused väikese lugejani Eduard Petiška «Vanakreeka muistendite ja pärimustena» (1983) Leo Metsari tõlkes.

Noor spordihuviline võis süveneda Jelena Ozeretskaja «Olümpiamängudesse» (1979) Paavo Kivise vahenduses. See on jutustus «Ateena poisist, kes käis olümpiamängudel, sellest, mida ta seal nägi ning millised ebatavalised sündmused seetõttu aset leidsid». Vastne trükis selgitas minu jaoks mitutki aspekti väikese ateenlase elust.

Ajas tagasi minnes meenutab Friedebert Tuglas oma noorusmälestustes 20. sajandi alguse Tartu linnakooli teist klassi ning kokkupuudet Vana-Kreeka ja Rooma ajalooga. Talle õpetas seda Martin Okas hüüdnimega Votšto – kuna ta alustanud oma pikemaid mõtteavaldusi ikka selle hüüdlausega. Õpetaja «lahkus vahel kateedrilt, istus meie sekka koolilaua nurgale ja hakkas mõnd üksikseika selgitama, unustades kõik muu ning kiskudes meidki kaasa. Me mõistsime, nagu oleks ta ise Lõuna-Venemaal ja Väike-Aasiaski liikunud. Ta kirjeldas meile üht kreeklaste ja pärslaste lahinguvälja: see on veel praegugi täis inimluid, aga mõtelge – kreeklaste pealuud on terved, pärslaste omad aga puha peen killupuru. Kuid mille järgi võib siis otsustada, missugune kolp kellele kuulub? – Tuli paus, mille jooksul meie asjata omi kolpasid vaevasime. – Aga vot tšto, pärslaste pead olid alati kinni mähitud ja hellad, kreeklased käisid aga palja päi ja karastasid end päikese ja pakase käes – Sellepärast peavad nende kolbad veel pärast surmagi nii kaua vastu! – Ega meie ei teadnud, et juba vana Herodotos oli samal kombel egiptlaste ja pärslaste pealuid sorteerinud».