/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)
/nginx/o/2022/05/25/14576549t1hdd94.jpg)
- Tants ei tähenda enam ammu filigraanselt esitatud keerukat koreograafiat.
- Mure selle pärast, et ma ei saa hakkama, et ma ei ole piisavalt hea, käib mitmel korral läbi.
- Onaneerimine on, seenesöömine on, reiv on, seks on, vägivald on, veri on.
Kolm päeva Balti tantsu ülevaatefestivalil tõstatasid taas ja teravamalt küsimuse, mis on tänapäeval tants. Tants tantsuks, küll aga võiks olemas olla kõvem kontseptsioon, olgu see siis kasvõi eklektika ja antagu seda edasi kasvõi tekstina, arvab kriitik Eva Kübar.
Ma ei ole paar aastat kaasaegsel tantsul süstemaatiliselt silma peal hoidnud, mistõttu läksin Balti tantsu platvormile kõigepealt lootusega saada teada, mis tantsus ja laiemalt etenduskunstides toimub. Balti riikide ülevaatefestival, kuhu rahvusvaheline žürii on peaaegu saja töö hulgast valinud paremad palad, peaks pakkuma selleks suurepärase platvormi.
Balti Tantsu Platvorm
19.–21. mai 2022 Sõltumatu Tantsu Laval
Formaat oli lihtne: kolm päeva, kolm riiki, igast riigist kolm tantsulavastust. Kui etendused välja jätta, meenutas festival tantsuturgu, kus kokku said ühelt poolt tantsuprofessionaalid omavahel ja teisalt repertuaarijahil olevad produtsendid. Ilma kaelakaardita ei näinud naljalt kedagi ringi liikumas ning enamik asju pandi paika aruteludel lõunalauas ja õhtustel suminatel Uues Laines.
Ehkki see, et tants ei tähenda enam ammu filigraanselt esitatud keerukat koreograafiat, ei tule ilmselt kellelegi üllatusena, vaagisid kriitikud ikka seda, kui palju tantsu nüüd festivalil näha sai. Kuulda oli nii arvamust, et «no tantsu oli siin väga vähe (kolmanda festivalipäeva lõpus), kui ka mõttejuppi «kui vanasti küsisime, kas on vaja laval tantsida, siis nüüd küsime, kas üldse on vaja ennast laval liigutada».
Näiteks kui vaatan keset päeva täisvalgusega white box’is 20 minutit, kuidas Läti kunstnik Anna-Marija Adomaitytė jookseb mööda jooksulinti (kunstniku isiklikust McDonald’sis töötamise kogemusest inspireeritud lavastus «workpiece»), siis tantsu see tõesti ei meenutanud, aga esitaja keha on kohal. Just «konkreetse kehade kohaloluga kindlas ruumis ja ajas» on etenduskunstide olemasolu õigustanud Edasis ka Mart Kangro, üks produktiivsemaid kaasaegseid etenduskunstnikke ja tantsumõtestajaid, ning sellele rõhub ka «workpiece».
/nginx/o/2022/05/25/14576551t1he03b.jpg)
/nginx/o/2022/05/25/14576553t1h6979.jpg)
Vormilt oli «workpiece’is» kasutatud üsna klišeelikku kujundit monotoonse, mehhaniseeritud (saiad liiguvad lindil, torust voolab Coca-Cola) ja vaimu sööva palgatöö edasiandmiseks. Jooksulint on ju põhimõtteliselt orav rattas 2.0. Kuid fakt, et seda tegevust teeb tantsija, koolitatud keha, kelle liigutused on täpsed ja suunatud, hoiab 20 minutit pinget üleval küll. Minu lemmikuks sai kahtlemata väike närviline kontrollimatu peanõksatus, tugeva ärevuse käes kannatava inimese üks sagedasi sümptomeid. Ning kuigi olen ammu loobunud otsimast etenduskunstidest lugu, oli ikka mingi väike lootus, et ehk ta astub sealt lindilt maha ja siis… Aga ei.
Ühe konkreetse tegevuse kordamine, ringiratast jooksmine või kõndimine, rattasse (või iseenda pähe) kinni jäämine kordus teisteski lavastustes. «Mulle meeldis väga käia aeroobikatundides, kui ma olin väike,» teatab Läti artist Jana Jacuka vähemalt 20 korda lavastuses «Routine of fear», millest sai festivali üks hitte (kiidusõnu kostis peaaegu igalt õhtuse lounge’i diivanilt).
Aktuaalne tants
«Ma kardan, et võib-olla ma ei ole täna edukas,» ütleb lavastuse tutvustustekst. Kes meist ei kardaks! Muidugi on ka ärevus – mure selle pärast, et ma ei saa hakkama, et ma ei ole piisavalt hea –teemana üsna klišee, aga ilmselt paraku alati aktuaalne. Õnneks ei jääda aeroobikasaali kinni, vaid ratas kerib ajas tagasi ja jõuab ringiga lapsepõlve ehk siis taas ei midagi originaalset: Jacuka püüab näppu peale panna sellele, kust tema ärevus kunagi alguse sai. Tantsu klassikalises mõttes jälle eriti ei saanud, aga aeroobikat oli kõvasti, pluss mõni väga hästi leitud kujund (näiteks päikeseprillid kui koduvägivald) ning helikeel, mis tegelikult lugu jutustas. Järelmaitse oli kõhe ja pani mõtlema ning see loeb.
/nginx/o/2022/05/25/14576554t1hda62.jpg)
Kui Jacuka lavastus on läbinisti isiklik suhe mälestustega oma päritoluperekonnast, siis Mart Kangro analüüsib oma «Enneminevikus» («Past Perfect», esietendunud Eestis 2019. aastal) mälu pigem ühiskondlikul ja ajaloolisel tasandil. Tantsu pole kohe üldse, pigem on see Kangro nõtke rännakkõnd mööda lava, mille neljas ääres istub publik. Esitaja keha on igal juhul 100 protsenti kohal, rahvas jääb vaatama Kangro vetruvaid põlvi ja võib-olla kujutab samal ajal ette külamehi, kelle kõnnakut esitaja järele teeb, võib-olla kujutab ette oma naabreid, aga võib-olla mõtleb hoopis suurest elektriarvest.
Erinevalt Kangrost, kelle kohalolek laval on nii intensiivne, et ükskõik mis ta seal teeb või räägib, jääb publik kuulama, jäi palju lahjemaks Leedu «House of Labrys», mis samuti üles ehitatud keha kohaloleku ideele ning iga etenduse kordumatusele. Publikul seoti silmad kinni juba enne saali sisenemist ning saalis hoiatati, et magama ei tohi jääda, sest toolil pole seljatuge. Tahtsin nii väga tunnetada tantsu, mida ma ei näe, kujutasin ette, kuidas on kuulda ja tajuda hüppeid ja pikki varbatõmbeid mööda põrandat. Tegelikult muidugi midagi sellist ei olnud, tantsijate kooslus marssis üsna ühes rütmis publiku vahel, seljakottides kõlarid, et tekitada helis suuremat ruumilisust. Soovitud nihe jäi üsna märkamatuks ning kuigi kehi oli laval koos publikuga palju, ei tekkinud sellist seisundit nagu Kangro puhul.
Reiv on, seks on
Kolmas lavastus, kus ka osa publikust lava peal istus ning hea õnne korral toore munaga pihta sai, oli Eesti nooremate etenduskunstnike Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi «Eden Detail» (Eesti Teatri Auhinna tantsuauhind 2022), mis eristus oma lopsakuses kindlasti kõigist Balti tantsu platvormi lavastustest ja jäi meelde kõige visuaalsemana. Pigem võiks küsida, mida siin lavastuses ei ole: jaburad mardisandid on, veeämbritega taaruv Linda on, onaneerimine on, seenesöömine on, reiv on, seks on, vägivald on, veri on.
Lavakujunduse (Matīss Rucko), kostüümide (Angela Pilliroog) ja grimmiga (Martina Gofman) oli tõesti kõvasti vaeva nähtud ning soome-ugri traditsioonide ja digipõlvkonna fragmentaarsuse ühteliitmine on väga köitev, tantsu klassikalises mõttes sai ka kõvasti. Lõdvaks jäi vaid dramaturgia, mis aga ei olegi ei postdramaatilises teatris või sotsiaalmeediast ja arvutimängudest läbi imbunud digikultuuris oluline, mistõttu pole mõtet siin ka panni taguda, et kus see lugu nüüd oli.
Kaks viimasel päeval etendunud lavastust, Leedu MMLABi «Tants objektile ja lapsele» («Dance for an object and child») ja Läti «(M)other», tegelesid emaduse teemaga. Esimene neist kujunes üsna kaootiliseks katsumuseks oma eredamate hetkedega: laval oli neli esitajat, tehti palju tantsuskeenesisest nalja, näidati videot, etendati telesaadet ja uuriti, kas naine peaks lapsi saama, mida see tähendab tema kehale, kuidas mõjub karjäärile. Kas aktseptaabel on jääda ka lastetuks?
MMLABi meeskonnale (koreograaf ja esitaja Greta Grineviciute) vastas tunnikese hiljem teine Leedu artist, Raimonda Gudavičiūtė, kelle show’st «(M)other» koos oma kaheksa-aastase poja Elias Hauniga muljetasid õhtuses festivaliklubis kõik. Kui MMLABi tele-show’ formaadis töös on kogu lapse ideega seonduv keeruline ja raske – kohutavad sünnituslood, tüütu mudilane, depressioonis teismeline –, siis Gudavičiūtė ja poeg Elias (kes on ilmselt sündimisest saadik tantsinud) lihtsalt lustivad koos laval: löövad jalgpalli, teevad akrojoogat ja breigivad. Et säilitada kergust ja õhulisust, on probleemid (näiteks emaduse ja karjääri suhe) projitseeritud ekraanile tekstina.
Kas kaasaegses tantsus peab tantsima?
Greta Grinevičiūtė«Tantsu objektile ja lapsele» (MMLAB) koreograaf ja esitaja
Ideed tekivad väga mitmel moel ning vajavad ka teostamiseks erinevaid mooduseid. Kui ma luues pidevalt kahtleksin, kas see, mida teen, on piisavalt «tantsulik», sulgeksin paljud uksed. Mina isiklikult usun, et koreograafia loomine on mõtteviis. Kuna olen tantsutaustaga, pean kõike seda, mida teen, tantsuks. Sõnade kasutamist, minimaalseid žeste, teose konstrueerimist, milles pole ühtki liigutust – juba mõttejooksu võib kutsuda tantsuks.
Armastan tuua kokku inimesi eri distsipliinidest, et näha, kuhu me koos suudame jõuda. Kutsun seda koreografeeritud mõtlemiseks – see pole kammitsetud ega pea olema ei üks ega teine. Pealegi on tantsupraktikud alati mõtlemise ja defineerimise piire nihutanud. Nagu ütles kord tantsuteadlane Sherril Dodds: «Tants on kuulus normide destabiliseerimise poolest.»
Tegelikult ei hooli ma sellest, kas minu loomingut kutsutakse tantsuks, performance'iks, interdistsiplinaarseks kunstiteoseks. Tahan vaid anda edasi vajalikku sõnumit.
Jana Jacuka
«Routine of fear’i» autor, koreograaf ja esitaja
Ei, ma ei arva, et peaksime tantsima. Kuid kes peab vajalikuks tantsida, see muidugi võib. Arvan, et tantsust olulisem on jääda truuks iseendale ning jagada asju, teemasid või huve, mis sulle kui kunstnikule korda lähevad. Meie kehad on kogemustest ja lugudest niivõrd läbi imbunud, et võime lihtsalt lasta oma kehadel rääkida ning saame lasta ka sõnadel rääkida. Ning sõnadel tantsida.