Kuulsa vene dissidendi Vladimir Bukovski (1942–2019) autobiograafiline raamat «Ja naaseb tuul…» seab vastupanuliikumised fakti ette: ole avalik või ära ole parem üldse.
AK ⟩ Diktatuuri lammutamine – Bukovski meetod
Vanglakirjandus on selline žanr, mida korraga palju katsuda ei jõua, jumalatuse tunne tuleb kiiresti peale. Lisaks tundub mulle, et see žanrinurgake on raskesti Venemaa poole kaldu, ja kui mõtlema hakata, siis vanglaromaan võib-olla et moodustabki selle maailmanurga kõige silmapaistvama kaanoni.
Kahjuks peab tõdema, et žanr püsib elujõulisena ja materjali sünnib juurde tänaseni. Aga kui on raskemeelne ja kui on mingi Vene asi, siis miks lugeda? Aga seepärast, et see kaanon selgitab, miks lehvib täna Melitopoli linnas Nõukogude lipp ja miks ühtäkki on uudistes sagedaseks kõneaineks keegi «timukas» Nikolai Patrušev.
Vene vanglakaanoni graafiku punkt, mida olen otsustanud esimeseks seada, on Dostojevski laagrikogemus 1850. aastatest. Kesksel kohal on mõttetu sunnitöö ja ihunuhtlus sadade ja tuhandete kepihoopidega vangi seljale, mida anti regulaarselt. Psühholoogiline töötlus piirnes sellega, mismoodi vangid üksteisesse suhtusid, läbikäimine välismaailmaga oli tollal vägagi tihe ja võiks öelda, et avavanglalik. Võimude ja jõuorganite omavoli ulatust võis pidada pigem nõrgaks, Jumal teab, mispärast see nii oli.