Naksitrallid murravad täna õhtul ooperilavale

Ooper «Naksitrallid» Rahvusooper Estonia laval. Kingpool (Mart Madiste), Sammalhabe (René Soom) ja Muhv (Aule Urb). Foto: Siim Vahur

Täna õhul on Rahvusooperis Estonia meeleolu pidulikum ja nooruslikum kui muidu, sest kell 19 algaval etendusel ei astu lavale luik-baleriinid või kõrgete häältega õnnetud armastajad, nagu selles majas tavaliselt ja stereotüüpselt, vaid hoopis naksitrallid. Maailma esmaettekandele tuleb Tõnis Kaumanni samanimeline action-ooper, mis põhineb Eno Raua tuntud lasteraamatutel.

Sündmuse teeb topelteriliseks teadmine, et lastele (ja lapsemeelsetele täiskasvanutele) mõeldud algupäraseid täispikkasid oopereid ei satu meie muusikateatrite repertuaari just ülemäära sageli – Estonias on selliseid sel sajandil varem lavale jõudnud vaid kaks: Tõnis Kaumanni «Mina – Napoleon!» (2005) ning Priit Paljusaare «Prints ja kerjus» (2013).

«Naksitrallide» ooperi libreto autor ja lavastaja on Vahur Keller, muusikajuht Kaspar Mänd ning dirigendid Lauri Sirp ja Jaan Ots. Nimiosades laulavad Aule Urb, René Soom ja Mart Madiste. Selle nädala teisipäeva varahommikul toimunud proovi järel vastas minu küsimustele helilooja Tõnis Kaumann.

Oli see, mida me äsja nägime ja kuulsime, lavastuse peaproov?

See oli solistidele esimene läbimäng orkestriga. Ning seega ühtlasi esimene kord, kui lauljad kuulsid laval seda, kuidas orkester tegelikult kõlab. Seni olid nad teinud lavaproove üksnes klaveri saatel. Orkestrit ja soliste suurel laval kokku pannes tekivad alguses alati kuuldavuse, mahu ja aja probleemid. Aga me saame neist üle. See oli kõigile uus kogemus.

Milline kogemus oli see teile kui heliloojale? Olgugi et tunnete teose muusikas igat nooti, kuna olete need ise kirjutanud, kuulsite ka teie kogutervikut suures saalis esimest korda...

«Naksitrallide» partituur on kirjutatud juba mitu aastat tagasi, kuid kuna ooperi lavale jõudmise protsess on tavaliselt niivõrd pikk, siis olen jõudnud suure osa sellest muusikast juba unustada. Pealegi on uusi töid vahepeal päris palju peale tulnud. Seega on see muusika hetkel minu jaoks suhteliselt uus, aga saab kohe jälle omaseks.

Millise mulje muusika puhta kõrvaga kuulates jättis?

Ma olen professionaalne kretiin. Ma kuulan ikka selle kõrvaga, et kus võiks veel midagi parandada. Ja mõtlen, et mida ja kellele selles osas öelda. Või kas üldse öelda. Ja kui öelda, siis kui delikaatses sõnastuses. Ma usaldan muusikajuht Kaspar Mändi täielikult. Pealegi kuuleb ta ju sedasama mis mina. Ma üritan sellest kõigest pigem lahti lasta ega soovi enam teose väljatoomise protsessi liigselt sekkuda.

Ütlesin naljaga pooleks muusikutele, et minu töö heliloojana on proovis panna enda tarbeks kirja need asjad, mida ma komponeerides enam iialgi ei tee. (Naerab.) Samas kuulan ma hea meelega tähelepanekuid, etteheiteid ja soovitusi pillimeestelt, kelle instrumenti ei saa mina kunagi tundma nii hästi kui nemad. Selline info tuleb alati rahulikult ära seedida ja arvesse võtta ning mitte jääda oma ideedesse kinni.

Mõjus teos teile jätkuvalt värskena?

Värskelt mõjus ta juba üksnes seepärast, et ma nägin nüüd lavakujundust, mis on mõnusalt mänguline ja kirju. Nii dekoratsiooni kui kostüümide osas võeti teatris kohe alguses vastu selline tore otsus, et toome «Naksitrallide» ooperis lavale selle maailma, mille Edgar Valter omal ajal neile tegelastele raamatutes lõi. Visuaalses ja kontseptuaalses plaanis pole siin vaatajate ning kuulajate jaoks midagi uut. Minu jaoks see toimib. Sest mulle meeldivad värvid.