R, 9.12.2022

Naksitrallid murravad täna õhtul ooperilavale

Intervjuu helilooja Tõnis Kaumanniga
Alvar Loog
, toimetaja
Naksitrallid murravad täna õhtul ooperilavale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ooper «Naksitrallid» Rahvusooper Estonia laval. Kingpool (Mart Madiste), Sammalhabe (René Soom) ja Muhv (Aule Urb).
Ooper «Naksitrallid» Rahvusooper Estonia laval. Kingpool (Mart Madiste), Sammalhabe (René Soom) ja Muhv (Aule Urb). Foto: Siim Vahur
  • Rahvusooperis Estonia esietendub täna Tõnis Kaumanni ooper «Naksitrallid».
  • Visuaalses plaanis toob ooper lavale Edgar Valteri Naksitrallide raamatu maailma.
  • Augustis jõuab Vanemuises maailma esietenduseni Kaumanni ooper «Kaubamaja», mis oodanud 15 aastat.

Täna õhul on Rahvusooperis Estonia meeleolu pidulikum ja nooruslikum kui muidu, sest kell 19 algaval etendusel ei astu lavale luik-baleriinid või kõrgete häältega õnnetud armastajad, nagu selles majas tavaliselt ja stereotüüpselt, vaid hoopis naksitrallid. Maailma esmaettekandele tuleb Tõnis Kaumanni samanimeline action-ooper, mis põhineb Eno Raua tuntud lasteraamatutel.

Sündmuse teeb topelteriliseks teadmine, et lastele (ja lapsemeelsetele täiskasvanutele) mõeldud algupäraseid täispikkasid oopereid ei satu meie muusikateatrite repertuaari just ülemäära sageli – Estonias on selliseid sel sajandil varem lavale jõudnud vaid kaks: Tõnis Kaumanni «Mina – Napoleon!» (2005) ning Priit Paljusaare «Prints ja kerjus» (2013).

«Naksitrallide» ooperi libreto autor ja lavastaja on Vahur Keller, muusikajuht Kaspar Mänd ning dirigendid Lauri Sirp ja Jaan Ots. Nimiosades laulavad Aule Urb, René Soom ja Mart Madiste. Selle nädala teisipäeva varahommikul toimunud proovi järel vastas minu küsimustele helilooja Tõnis Kaumann.

Oli see, mida me äsja nägime ja kuulsime, lavastuse peaproov?

See oli solistidele esimene läbimäng orkestriga. Ning seega ühtlasi esimene kord, kui lauljad kuulsid laval seda, kuidas orkester tegelikult kõlab. Seni olid nad teinud lavaproove üksnes klaveri saatel. Orkestrit ja soliste suurel laval kokku pannes tekivad alguses alati kuuldavuse, mahu ja aja probleemid. Aga me saame neist üle. See oli kõigile uus kogemus.

Milline kogemus oli see teile kui heliloojale? Olgugi et tunnete teose muusikas igat nooti, kuna olete need ise kirjutanud, kuulsite ka teie kogutervikut suures saalis esimest korda...

«Naksitrallide» partituur on kirjutatud juba mitu aastat tagasi, kuid kuna ooperi lavale jõudmise protsess on tavaliselt niivõrd pikk, siis olen jõudnud suure osa sellest muusikast juba unustada. Pealegi on uusi töid vahepeal päris palju peale tulnud. Seega on see muusika hetkel minu jaoks suhteliselt uus, aga saab kohe jälle omaseks.

Millise mulje muusika puhta kõrvaga kuulates jättis?

Ma olen professionaalne kretiin. Ma kuulan ikka selle kõrvaga, et kus võiks veel midagi parandada. Ja mõtlen, et mida ja kellele selles osas öelda. Või kas üldse öelda. Ja kui öelda, siis kui delikaatses sõnastuses. Ma usaldan muusikajuht Kaspar Mändi täielikult. Pealegi kuuleb ta ju sedasama mis mina. Ma üritan sellest kõigest pigem lahti lasta ega soovi enam teose väljatoomise protsessi liigselt sekkuda.

Ütlesin naljaga pooleks muusikutele, et minu töö heliloojana on proovis panna enda tarbeks kirja need asjad, mida ma komponeerides enam iialgi ei tee. (Naerab.) Samas kuulan ma hea meelega tähelepanekuid, etteheiteid ja soovitusi pillimeestelt, kelle instrumenti ei saa mina kunagi tundma nii hästi kui nemad. Selline info tuleb alati rahulikult ära seedida ja arvesse võtta ning mitte jääda oma ideedesse kinni.

Mõjus teos teile jätkuvalt värskena?

Värskelt mõjus ta juba üksnes seepärast, et ma nägin nüüd lavakujundust, mis on mõnusalt mänguline ja kirju. Nii dekoratsiooni kui kostüümide osas võeti teatris kohe alguses vastu selline tore otsus, et toome «Naksitrallide» ooperis lavale selle maailma, mille Edgar Valter omal ajal neile tegelastele raamatutes lõi. Visuaalses ja kontseptuaalses plaanis pole siin vaatajate ning kuulajate jaoks midagi uut. Minu jaoks see toimib. Sest mulle meeldivad värvid.

Tõnis Kaumann peab tõelisteks heliloojateks inimesi, kes on orkestriaugus ja laval. «Mina kirjutan heliloojana paberile tumma noodi ning esitajad panevad selle elama».
Tõnis Kaumann peab tõelisteks heliloojateks inimesi, kes on orkestriaugus ja laval. «Mina kirjutan heliloojana paberile tumma noodi ning esitajad panevad selle elama». Foto: Siim Vahur

Võrreldes Eno Raua ja Edgar Valteri loodud ning klassikaks saanud Naksitrallide maailmaga tuli mulle ooperis üllatusena see, et Muhv on nii kõrge häälega. Mina olen teda alati pidanud sootuks, mu nelja-aastane tütar nimetab teda läbivalt Muhv-Meheks, kuid ooper annab talle vokaalselt naissoo tunnused. Heal tegelasel mitu sugu?

Tunnistan, et ka minu jaoks oli lapsepõlves Muhv eelkõige meessoost. Muusikat kirjutades hoidsin ma end «Naksitrallide» joonisfilmist täiesti teadlikult eemale. Ühtlasi avastasin, et ega ma sellest enam suuremat mäletanud.

Otsus kirjutada Muhv naishäälele tulenes sellest, et teoses on liiga palju meesrolle. Ning kuna Sammalhabet ja Kingpooli on väga keeruline naisena nii ette kujutada kui ka laval kehastada, aga Muhvi soo kohta pole Eno Raua raamatutes ega Edgar Valteri illustratsioonides mingit suunavat või kitsendavat osutust, siis sai see roll kirjutatud metsosopranile. Ning seega läks teose kolmest suurest ja läbivast rollist nüüd üks naishäälele. See kõik on kõlalise mitmekülgsuse huvides.

Olete ise professionaalne laulja, mis on ooperiheliloojate hulgas ajalooliselt suhteliselt harv nähtus. Millise pilguga oma teoses ooperisolistide tööd vaatate?

Jah, ma olen olnud elukutseline laulja peaaegu kolmkümmend aastat ning teinud aastas sageli ligemale sada esinemist. Olen laulnud kollektiivides nagu Vox Clamantis, Hortus Musicus ja Heinavanker. Kuid see kõik on täiesti teine spetsiifika kui see, millega puutuvad oma tööd kokku ooperisolistid. Lauljana oskan ma teiste tööd hoopis paremini nii hinnata kui väärtustada – teades, millist pühendumist ja ettevalmistust ooperilaulja elukutse nõuab, tekitab see minus üksnes imetlust ja respekti.

Kuidas see materjal teie juurde tuli?

Idee «Naksitrallide» ooperit teha tuli Estonia majast. Tegu oli pakkumisega, millest ma heliloojana kuidagi keelduda ei saanud. Ikkagi «Naksitrallid» ja täispikk ooper ja rahvusooperi laval!

Kui kaua teose komponeerimine aega võttis?

Ma kirjutan muusikat üldiselt üsna kiiresti. Kuid partituuri lahtikudumine võtab alati oma aja. «Naksitrallide» puhul läks mul sellele umbes pool aastat.

Kas või kuivõrd üritasite teadlikult vältida muusikaliesteetikat, millesse lastele kirjutatud ooperid ikka kipuvad kalduma?

Ega ma seda väga ei jälginud. Pealegi puudub mul muusikalidega suurem kogemuslik seos. Teadlikult üritasin komponeerides vältida lausutud sõna. Paar sellist kohta lõpuks jäi, aga suures plaanis need tooni ei anna. Ning kuna tegu on lastetükiga, siis hoidusin ka pikkadest retsitatiivsetest lõikudest.

Ooper «Naksitrallid» Rahvusooper Estonia laval. Kingpool (Mart Madiste), Sammalhabe (René Soom) ja Muhv (Aule Urb).
Ooper «Naksitrallid» Rahvusooper Estonia laval. Kingpool (Mart Madiste), Sammalhabe (René Soom) ja Muhv (Aule Urb). Foto: Siim Vahur

Vokaalpartiid on siin kirjutatud ooperikoolitusega hääli silmas pidades – solistidele, kes suudavad suurel laval suurest orkestrist üle laulda...

Jah, ehkki teadvustasin endale, et sellisel lähenemisel on plussid ja miinused. Muusikalide puhul on solistidel enamasti peamikrofon, mis on teatavasti nagu revolver Colonel Kolt, mis teeb kõik inimesed võrdseks. Mikrofon on hoopis teine maailm – nii kuulajate kui esitajate jaoks.

Olen solistidega sellest rääkinud ning nad ütlevad, et kui esitus toimub läbi mikrofoni, siis nad laulavad täiesti teistmoodi. Pealegi võimaldab peamikrofoni kasutamine tuua paremini esile vaikseid kohti ning viljeleda kõnestiilis laulmist.

Estonia «Naksitrallid» saab olema esituslikus plaanis täiesti akustiline. Hetkel on veel õhus variant, et võib-olla võimendada pisut poisi partiid, kuid ilmselt seda ei juhtu.

2005. aastal esietendus siinsamas majas teie esimene lasteooper «Mina – Napoleon!». Milline kogemus see teie jaoks oli ning kui palju oli sellest abi «Naksitrallide» kirjutamisel?

Ikka oli abi. Eelkõige selles mõttes, et ooperi «Mina – Napoleon!» komponeerimise ja lavaletoomise ajal tutvusin ma esimest korda selle teatrimaja siseeluga ning sain aimu, kuidas siin asjad käivad. Hoopis eraldi kogemus on kuulda oma muusikat suurel laval esitatuna. Koguni sedavõrd, et ma olen jõudnud seisukohale, et tõelised heliloojad on need inimesed, kes on orkestriaugus ja laval. Mina kirjutan heliloojana paberile tumma noodi ning esitajad panevad selle elama.

Teie eelmised ooperid esietendusid juba ülemöödunud kümnendil. Millest see pikk paus?

Muusikat olen ma kirjutanud kogu aeg, aga lihtsalt oopereid pole tulnud. Keegi pole tellinud. See on nii suur töö, et ilma konkreetse tellimuseta ükski helilooja seda naljalt ette ei võta.

2005. aastal esietendunud «Mina – Napoleon!» on minul meeles kui väga suur õnnestumine. Kuidas teie sellele tagasi vaatate?

Muusikaliselt olen ma temaga siiani rahul. Olen salvestust hiljem üle vaadanud ja kuulanud ning avastanud, et seal tegi suurepäraseid rolle terve plejaad soliste, keda pole täna enam kahjuks meie hulgas: Mati Palm, Leonid Savitski, Teo Maiste ja Vello Jürna. Lauljate päevad on teadupärast erinevad, kord tuleb partii etendusel paremini, kord kehvemini. Kuid sellel salvestatud etendusel sattus kõigil olema väga hea päev.

Aga kui nüüd jutuga minevikust ja olevikust tulevikku hüpata, siis võime tõdeda, et tänavu augustis jõuab Vanemuises lõpuks peale eepilist ootust oma maailma esmaettekandeni teie ooper «Kaubamaja»...

See teos on oodanud riiulil enam kui kümnendi. «Kaubamaja» tellis minult ligemale 15 aastat tagasi festival Eesti Muusika Päevad, kuid minust sõltumata asjaoludel jäi see siis välja toomata. Ja jumal tänatud, et jäi! Siis oleks see tulnud ühekordse projektina, kuid nüüd läheb Vanemuise repertuaari ning pälvib loodetavasti rohkem etendusi.

Miks see jäi 2008. aastal välja toomata? Mäletan, et etendus pidi toimuma sulgemisjärgsel ajal Viru keskuses, mul oli piletki ostetud...

Piduriks said inimestevahelised probleemid lavastusmeeskonnas. Jätame kõrvale, et kes ja miks. Ega ma ei tea isegi päris täpselt. Mina neisse ei puutunud.

Kuidas see unustatud teos nüüd uuesti aktuaalseks sai?

Kuna ka tollal pidi «Kaubamaja» muusikaline juht olema Risto Joost, kes on praegu Vanemuise muusikaline juht, siis temalt tuli idee tuua see ooper nüüd välja Vanemuises. Olemasolev teos kestab umbes tunni, ent kuna teatris peab saama ka kohvi ja konjakit, siis paluti mul kirjutada teosele juurde veel pooletunnine proloog, mis võimaldaks teha etendusel vaheaja.

Oma aastatetaguse partituuriga kohtumine oli minu jaoks suhteliselt karm kogemus. Kui ma selle lahti võtsin, oli esimene mõte, et seda ei saa küll lavale lasta. Et kesse loll sellise asja kirjutas?! Aga siis läks natuke aega mööda, harjusin selle teosega pisut, sain uuesti aru, miks ma selle üldse tegin, ning kirjutasin teda ühtlasi natuke lihtsamaks.

Miks lihtsamaks?

Sest tänapäeval kirjutan ma heliloojana lihtsamalt kui aastate eest.

Mida see teos endast sisulises plaanis kujutab?

Tegevus toimub kaubamaja ukse ees. Uks neelab endasse kõik inimesed – kusjuures keegi pole uuesti välja tagasi tulnud. Ukse ees kohtuvad neli tegelast. Proloog, mille ma nüüd juurde kirjutasin, räägib neli lugu sellest, et miks ja kuidas nad sinna kaubamaja ette satuvad. Tegu on koomilise looga.

Meenutagem, et 2008. aastal pidi teil välja tulema kaks ooperit: «Kaubamaja» ning «Lopi ja Lapi». Kuid tuli vaid üks. Tänavu on jälle plaanis kaks. Kui see teoks saab, on tegu üsna erakordse sündmusega, sest nüüdisajal selliseid asju enam naljalt ei juhtu. Pealegi saavad teie uue teose maailma esiettekande Eesti mõlemad kutselised ooperimajad...

Selle taga on suur juhus. Sest «Kaubamaja» pidi ju etenduma juba üle-eelmisel kümnendil ning «Naksitrallid» juba mullu, kuid koroonakarantiin lükkas selle kuupäeva aastakese võrra edasi. Eks nüüd tuleb nende esietendustega jälle pikem paus...

Tuleme lõpetuseks tagasi «Naksitrallide» eeloleva esietenduse juurde. Keda olete selle ooperi publikuna eelkõige silmas pidanud?

Eks eelkõige ikka lapsi, kuid ma ei jätaks kõrvale ka selliseid täiskasvanuid nagu ma ise, kellele on «Naksitrallid» olnud üheks lapsepõlve peamiseks raamatuks. Mul ei ole erilist eelarvamust selles küsimuses, kas või kuipalju mingis vanuses inimesed millestki aru saavad. Selge on see, et lapsed saavad aru väga paljust, aga enamasti teisiti kui täiskasvanud. Selle ooperi peamine sihtgrupp võiksid olla eelkõige koolilapsed – lasteaialastele jääb see kardetavasti liiga suureks suutäieks...

 

Tõnis Kaumann
  • Sündinud 5.04.1971
  • Helilooja ja laulja
  • 1989–1994 õppis kompositsiooni Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Raimo Kangro käe all, 2000. aastal lõpetas magistrantuuri Jaan Räätsa juures
  • 1989. aastal sai Kaumannist ansambli Linnamuusikud laulja ja ühtlasi sai alguse tihe kokkupuude vanamuusikaga. Linnamuusikutega (1989–1996) paralleelselt laulis ta mõnda aega ka ansambli Hortus Musicus motetikooris. Alates 1996. aastast on Kaumann ansamblite Heinavanker ning alates 2002. aastast ansambli Vox Clamantis liige.
Ooperid

:

  • «Mina – Napoleon!» (2005)
  • «Lopi ja Lapi» (2008)
  • «Naksitrallid» (2022)
  • «Kaubamaja» (2022, esietendub augustis)
Märksõnad
Tagasi üles