T, 5.07.2022

Inimesed kuhtuvad tulevikuta ühiskonna džunglites

Margit Adorf
, filmikriitik
Inimesed kuhtuvad tulevikuta ühiskonna džunglites
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jessica Bruder, «Nomaadimaa».
Jessica Bruder, «Nomaadimaa». Foto: Raamatukujundus

Kolm Oscarit võitnud film «Nomaadimaa» põhineb Jessica Bruderi samanimelisel raamatul. Selgub, et need on kaks väga erinevat teost. Film jõudis meie kinodesse 2020. aastal, aga raamat «Nomaadimaa» ilmus eesti keeles alles tänavu aprillis. Inglise keeles ilmus see esimest korda 2017. aastal ehk ikka enne filmi, kuid kindlasti ei ole asi nii, et kui oled filmi näinud, siis ei paku raamat midagi või vastupidi.

Raamatu kohta ütleks, et see on jutustamislaadilt kuivem, aga samas väga palju informatiivsem. Siin on hulga pikemalt lahti seletatud kogu süsteemi taust, ajalugu, tegelased on portreteeritud selgelt, küll detailirohkelt, kuid autori liigse hinnanguta ehk üsna kiretult. Film on selles suhtes hoopis teist laadi, see on killustatud, mosaiikne, emotsionaalne, poeetiline. Film ei ole kohe kindlasti selle raamatu ekraniseering.

Tõsi, seal astuvad tegelastena kaamera ette päris õiged inimesed, needsamad Linda May, Bob Wells, Swankie ja paljud teised, kellest raamatuski juttu. Ikkagi on filmirännak juba näideldud mängufilm, mille liimiks väljamõeldud kangelanna Fern (Frances McDormand, Oscar parima naispeaosa eest). Kuigi film annab väga hästi edasi kogu emotsiooni ja viib vaataja vahetumalt rändajate argipäeva sisse, on see raamatu kõrval siiski vaid nagu unenägu, võrreldes ärkvelolekuga. Film on reaalsuse killustatud töötlus, väga hea muidugi, aga kui oled ära näinud ainult selle filmi ja raamatut pole puutunud, siis oled tegelikult suuremast osast loost ilma jäänud.

Nii et ma soovitan kindlasti «Nomaadimaa» ka raamatuna pihku võtta ja lugeda. Kõikide tegelaste taust on siin pikemalt lahti kirjutatud, aga lisaks saab parema ülevaate sellest, missugust eneseületamist nõuab niisugune elustiil, mis ei ole paljudele rändajatele tulnud sugugi vabatahtliku valikuna. On küll neid, kes on nüüd selle olukorraga leppinud ega tahakski enam oma elustiili paikse vastu vahetada, kuid ka praegu kõige paadunum kaubik-majas elav mees pihib autorile, et ta tundis esimesel aastal nii suurt häbi, mida pole elus varem tundnud, ja pikka aega nuttis end magama.

Märksõnad
Tagasi üles