R, 9.12.2022

KULTUURIS KUUM ⟩ Sinustki võib saada fundamentalist

Intervjuu autoriga
Meelis Oidsalu
, Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja
Sinustki võib saada fundamentalist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lavakunsti 30. lennu üliõpilase Marta Aliide Jakovski bakalaureuselavastus «Fundamentalist» valmis muusika- ja teatriakadeemia lavakunsti osakonna ja Von Krahli teatri koostööna, mängivad Liisa Saaremäel ja Erki Laur.
Lavakunsti 30. lennu üliõpilase Marta Aliide Jakovski bakalaureuselavastus «Fundamentalist» valmis muusika- ja teatriakadeemia lavakunsti osakonna ja Von Krahli teatri koostööna, mängivad Liisa Saaremäel ja Erki Laur. Foto: Jana Mätas
  • Algaja lavastaja «Fundamentalist» varjutas mullu teatris mõnegi nimeka ja kogenud lavastaja teose
  • Juha Jokela 2006. aasta näidendis kohtuvad 49-aastane kirikuõpetaja ja 11 aastat noorem juhendatu
  • Näidend osutus prohvetlikuks, nähes ette ühiskonna polariseerumist

Soome hinnatud näitekirjaniku Juha Jokela näidendi «Fundamentalist» lavaversioon Von Krahli teatris ei jäta ühtegi vaatajat külmaks. Autor ise ütleb, et kui ta peaks oma teksti peateema valima, siis oleks see kiusatus vallata tõde. Mis kasu on tõest, kui selle poole püüdlemisel kaob armastus, küsib Juha Jokela nii «Fundamentalis» kui ka siin intervjuus.

Eesti kriitika on esile tõstnud lavastuse ajakohasust, et see puudutab nii mitmel tasandil – ka teemasid, mis on päevakorrale tõusnud alles pärast näidendi kirjutamist.

Olen tõesti kuulnud, et see lavastus on Eestis osutunud kõnekaks uuskonservatismi ja koroonakriisi taustal. Sellised hetked muudavad näitekirjaniku elu maagilisemaks, kui vaatad, et su kirjutatud näidendit mängitakse 16 aastat hiljem ühes teises linnas, ühes teises riigis, ja saad aru, et see näidend on siin ja praegu kõnekas täiesti ennustamatul moel.

Eestis nähtud «Fundamentalist» räägib hoopis teist lugu kui 2006. aastal liberaalses Helsingis esitatud näidend. Siinne teatriõhtu oli mulle väga ilus kingitus.

«Fundamentalist» on olnud laval ka väga religioossetes riikides, näiteks Mehhikos, kus see tekst töötab veel kuidagi teisiti.

«Fundamentalisti» autor Juha Jokela. FOTO:
«Fundamentalisti» autor Juha Jokela. FOTO: Foto: Mihkel Maripuu

Kuidas teie enda suhe kristlusega on, kuidas jõudsite selle teemani juba oma teises näidendis?

Läksin 15-aastasena leerikooli, seal käivad paljud Soome noored. Minust sai seal kristlane, olin viis aastat koguduses. Lugesime piiblit ja palvetasime ja laulsime. Meil oli gospelbänd, millele kirjutasin laulutekste, mu esimesed tekstid rääkisid seega Jeesusest.

20-aastaselt kolisin Tamperest Helsingisse ja hakkasin ülikoolis kirjandust õppima. Sellest hetkest kaugenesin kristlusest. Kuulun endiselt kirikusse ja pean end agnostikuks. Kirjanduse maailm, mille kaudu avanesid väga paljud muud eluvaated, pani mu usu proovile ja ma hakkasin küsima samu küsimusi, mida küsib näidendis Heidi.

«Fundamentalist» on mõnes mõttes mu usust eemaldumise lool põhinev süntees. Ma ei saanud seda varem kirjutada, vajasin kümneaastast distantsi, et ennast kuulata, et milline see lugu peaks olema.

Kust need kaks tegelast, Heidi (Liisa Saaremäel) ja Markus (Erki Laur) pärit on? Kas neil on päriselus prototüübid?

Tundsin üht paari, kel oli sarnane suhe: noor tüdruk ja tema juhendaja. Aga nad polnud otsesed prototüübid. Tahtsin näidendit kirjutades aru saada, millistel tingimustel oleksin mina fundamentalist, kuidas selline asi minuga võimalik oleks. Jõudsin järeldusele, et kui minus põleks soov kedagi aidata või päästa, siis ilmselt oleks fundamentalism ka minus võimalik.

Samal ajal käis Iraagi sõda. Pärast diktaatori kukutamist saabus hetk, kui tekkis nõutus. Mis nüüd edasi saab? Sama asi oli Markuse ja Heidiga – Markus veenis Heidit sektist lahkuma, ja kui see oli toimunud, tõusis sama küsimus.

Eesti luterikiriku peapiiskop Urmas Viilma avaldas vist elu esimese teatriarvustuse pärast «Fundamentalisti» nägemist. Ta ütleb oma arvustuses, et Heidisid leidub ka Eesti kirikutes, aga Markuse-suguseid ta ei tunne. Kuidas Soome kristlaste kogukond «Fundamentalistile» reageeris, materjal on ju ka veidi provokatiivne, laval on usuhull ja intellektuaalne mängur?

Kirikurahvas oli väga rahul näidendiga, kritiseeriti veidi seda, et kumbki tegelane ei saa tegelikult kristlusest aru, neil pole sügavamat arusaama usust. Aga üldiselt on tagasiside olnud toetav.

Üks veidramaid kogemusi oli Fääri saartel, kus seda samuti lavastati. Ma ei tea, mis seis seal praegu on, aga Fääri saartel oli tol ajal poliitikas Ameerika-tüüpi kristlasi ja seal oli abordiküsimus ja homovastasus päevakorral ja rahvas oli nende küsimuste tõttu lõhestunud. «Fundamentalist» andis nende väitel neile võimaluse polariseeritusest puhata ja näha peale musta ja valge ka halle alasid.

Mul on usufundamentalistidega ka endal kokkupuudet olnud ja ma tean nende kõneviisi ja mulle oli mõnevõrra kergendus seda välja kirjutada Heidi tegelaskuju kõnesse.

Kas kiitev vastuvõtt ei pannud teid mõtlema, et äkki polnud näidend piisavalt provokatiivne – teater peab ju suutma esitada kriitilisi küsimusi kiriku ja teiste ühiskondlike struktuuride kohta?

See on klišee, et teater peab alati religiooni provotseerima.

Kas luterikirik on armastav organisatsioon, vajab luterlus reformi?

Olen veidi Markusega samas positsioonis, et mind eriti ei vaeva see küsimus, kas kirik end reformida suudab või mitte. Aga ma arvan, et kirikul on sallivusega probleeme, mu arvates ei saa olla kirik sallivuse küsimuses kahevahel. Aga see on lihtsalt minu arvamus.

«Fundamentalisti» lavastaja Marta Aliide Jakovski.
«Fundamentalisti» lavastaja Marta Aliide Jakovski. Foto: Mihkel Maripuu

Kui võrdlete Von Krahli «Fundamentalisti» varasematega, siis mis teile silma paistab, kuidas iseloomustaksite seda lavastust teiste seas?

Nägin julgeid valikuid. Nägin sarnasust enda lavastusega – lavaruum on väga väike ja intiimne, lugu tuleb jutustada publikule lähedalt silma vaadates. Selline lahendus sobib näidendiga, sest Markusel on palju ideid ja kui lavastada näidendit poodiumlaval, siis jääb mulje, et teksti on liiga palju.

Väikses ruumis saab lubada aeglust ja mõtterännakuid. Aga siinses lavastuses oli ka kohti, kus tundsin, et kaugeneti realistlikust võtmest – näiteks kui Erki Laur kasutas mikrofoni või kui tema tegelane oli pandud raamatuesitlust läbi viima. Näidendis räägib Markus oma raamatust omaenda kodus, seal toimubki kogu tegevustik, kahtlen, kas Markus oleks raamatuesitlusel samamoodi rääkinud. Aga teatris saab neid esitusvõtmeid ka omavahel usutavalt segada.

Üllatas ka see, et üks oluline stseen oli välja jäetud, tegemist on näidendi pöördepunktiga, aga selleks ajaks oli mul tekkinud lavastuse vastu juba piisav usaldus. Aga lavastus oli piisavalt tihe ka selle stseenita.

Eesti kriitika on «Fundamentalistis» näinud ka armastuslugu. Mis on teie jaoks «Fundamentalisti» põhiteema, kui valiksite ainult ühe?

Kui peaksin ühe valima, oleks see kiusatus vallata tõde. See on see, kui vaade on kitsas ja otsustame näha maailma nii, et see sobiks meie maailmavaatega. Kui hirmutav on vaadata maailma ja lasta sel oma maailmavaade kahtluse alla panna.

Isiklikul tasandil on mu jaoks kõige olulisem teema teadvustamata viha.

Kui näidendi valmis sain, küsis dramaturg minult, mis käivitab Markuse, et miks ta nii palju räägib. Näiteks ütleb Markus: «Persse, ma ei taha ühtegi fundamentalisti enam sekunditki mõista!» Sellest olevat aru saada, et ta ei ole oma vihast eriti teadlik. Et kui Markus oleks olnud oma vihast teadlikum, poleks ta Heidi päästmise projekti üldse ette võtnud.

See aitas mul mõista, et minus endas oli viha mu kristlase-aastail.

Ütlesite, et tegelaste usukäsitlus on pealiskaudne, kas sama võib öelda ka nende armuloo kohta?

Mõtlen ise ka selle üle, et kui palju tegelaste armutundes on ettekujutust ja palju tegelikkust. Siinses lavastuses on see teema esil. Ühel hetkel võid mõelda, et armastad kedagi ja siis poole aasta pärast saad teadlikuks, et see oli ettekujutus. Markus ütleb kohe pärast seda, kui on Heidiga maganud, et see oli kõik tema ettekujutus. Ta oleks võinud ju ka veidi enam hoolida ja mitte öelda seda.

Markuse osatäitja Erki Laur ütles etenduse järel, et nende jaoks oli lavastus lugu kahest inimesest, kellel on südamekujuline auk hinges ja nad üritavad seda auku täita jumal teab millega. Et kui tegelased oleksid teinud õigeid asju, siis seda draamat poleks olnudki.

See on ilus mõte. Mulle endale tundub, et «Fundamentalistis» on armastuse puudumine hind, mida tõe pärast võitlejad maksavad.

Armastus või selle puudumine on mõistagi enamikus näidendites esinev küsimus. Surm, armastus ja poliitika ongi peamiselt näidenditeemad.

Seepärast on mu jaoks näidendi põhiteema ikkagi tõde, idee tõest, mis on otsekui narkootikum või kinnisidee, mis seisab armastuse teel. Armastus on minu jaoks selle näidendi tegevustiku käivitaja. Vaatajal poleks huvitav vaadata kahe inimese religioosset väitlust.

Kuidas autorina saalis oma näidendeid vaatate, on teil arenenud omanditunne?

Ma üldiselt lavastan oma näidendi kõigepealt ise, siis ei ole hilisemate lavastuste puhul kontrollivajadust ja saan neid pingevabalt nautida. Kui ma ise esimesena ei lavastaks, siis võib-olla isegi kannataksin omanditunde all, sest olen lavastaja ettevalmistusega ja nii on mul palju mõtteid, kuidas lavastada. Aga et ma lavastan ise oma nägemuse kõigepealt ära, siis hiljem pigem soovikski näha teistsuguseid tõlgendusi teiste lavastajate nägemuses.

Ja Von Krahlis nähtud versioon mulle väga meeldis, see on üks parimaid, mida olen näinud.

Miks otsustasite kirjutama hakata, milline on olnud te loometee?

Alustasin 1994. aastal teatrikooli lavastajaõpilasena, aga pärast kaht aastat õpinguid läksin õpetajatega tülli ja seejärel sattusin hoopis televisioonile kirjutama, olin ka mõne telesarja režissöör. Oma esimese näidendi «Mobile Horror» (eesti keeles 2007 – M. O.) kirjutasin väiketeatrile Jurkka (1953. aastal Helsingis asutatud Soome väikseim elukutseline teater – M. O.).

Mu unistus oli teha teletöö kõrvalt veidi teatrit, aga läks hoopis nii, et «Mobile Horrorist», mis on IT-sektorist kõnelev komöödia, sai hitt. Ühel hetkel oli see näidend korraga kuue Soome teatri mängukavas. «Fundamentalist» oli mu teine näidend. Mu esimese näidendi leping nägi ette, et pean kirjutama komöödia või farsi, sest see oli miski, millega olin televisioonis tegelenud. Aga pärast debüüdi edu mõtlesin, et tahan päris näidendit kirjutada.

Võib-olla oligi «Fundamentalist», kahe ja poole tunnine tõsine dialoog religioossetel teemadel, mäss komödiandikarjääri vastu. Eemaldusin sellega komöödiast nii kaugele kui sain. Mu esimesed kaks näidendit on mu kõige edukamad nii rahvusvaheliselt kui ka Soomes. Olen kirjutanud veel kuus näidendit ja telesarju, aga 2012. aastast alates olen dramaturg Soome rahvusteatris.

Mis mõtteid Ukrainas käiv sõda teis tekitab?

Kirjutasin pärast 2014. aasta Krimmi annekteerimist näidendi «Sumu» (Eesti Draamateatris 2017. aastal Priit Pedaja lavastajakäe all – M. O.). Mind ärritas see, et pärast 2014. aastat mindi tagasi business as usual juurde. Ka soomlaste seas oli kuidagi kergekäelist nõustumist uue normaalsusega. Ma ei tahtnud seda näidendit kirjutada, aga ei saanud ka kirjutamata jätta.

Soomlastel on olnud illusioon, et tunneme Vene hinge ja teame, kuidas nendega suhelda. Ja see hiljutine plaan ehitada Vene riigifirmaga kahasse Soome tuumajaam oli lihtsalt naiivne. Ukraina sõda on õhku puhastanud, me ei pea enam kaaluma Soomes, kas Putini jutus võiks olla mingi iva või mitte. Balti riikide nägemus Venemaast on olnud realistlikum.

Mida arvate praeguste laste oleviku ja tuleviku kohta?

Olen kahe lapse isa ja pean ütlema, et ühismeedia ajastul on teismeiga karm katsumus, pead suutma varasest noorusest peale endast mingi kuvandi tekitada, ühismeedia paneb lastele ja noortele peale mainesurve.

Kliimakriisiga seoses on vaja selget pööret, ilmselt peab midagi juhtuma, et see pööre toimuda saaks.

Kas ja kuidas Soome valitsus koroonaajal kultuuri hoidis?

Meil on liberaalne valitsus, aga koroonaajal ilmnes, et kultuur ei ole nende jaoks eriti tähtis eluvaldkond (koroonapiirangud puudutasid Soomes eriti valusalt just teatreid, Eestis olid teatrid võimaluste piires märksa rohkem avatud – M. O.). Valitsusel võiks olla rohkem otsustusjulgust.

«Fundamentalist»

  • Autor Juha Jokela
  • Lavastaja Marta Aliide Jakovski (EMTA lavakunsti osakonna 30. lennu üliõpilane)
  • Lavastaja juhendaja Elmārs Seņkovs (Läti Kultuuriakadeemia kaasprofessor)
  • Tõlkija Kai Aareleid
  • Kunstnik Kristel Zimmer (Eesti Kunstiakadeemia üliõpilane)
  • Kunstniku juhendaja Ene-Liis Semper (Eesti Kunstiakadeemia professor)
  • Valguskunstnik Priidu Adlas
  • Muusikalised kujundajad Henrik Esse ja Marta Aliide Jakovski
  • Laval Liisa Saaremäel ja Erki Laur
Me tahtsime väga õppida
Näitlejad Erki Laur ja Liisa Saaremäel.
Näitlejad Erki Laur ja Liisa Saaremäel. Foto: Mihkel Maripuu

«Fundamentalisti» pastor Markuse rolli eest teatri aastaauhinna pälvinud näitleja Erki Laur

See on tõsi, mida ma etenduse alguses räägin inimestele, et mul on 2017. aastast olnud teatrist paus. Pausi jooksul hakkasin uuesti näitlemist õppima. Eelkõige filmi poolt või vähemalt seda, mida meil lavakunstikoolis omal ajal ei õpetatud. See tähendab Robert Marchandi rollipõhise improvisatsiooni (character based improvisation) tehnikat ja Sanford Meisneri tehnikat ja muud, mis on võib-olla rohkem tuntud Ameerika Ühendriikides ja mis on tulnud pärast Stanislavskit.

See on mind toonud Balti Filmi- ja Meediakooli (BMF) tudengifilmidesse õpitut katsetama. German Golubi «Mu kallid laibad» oli näiteks üks, kus neid asju kasutada sain. Olen BMFis käinud mitmes meistriklassis ja veidi ka ise magistritudengitega töötanud.

Tanel Toomi ja Elen Lotmani kursusel, kus näitlejana osalesin, olid ka lavakunstikooli üliõpilased, nende hulgas Marta Aliide Jakovski. Ta ütles pärast, et ta oli mind salaja jälginud.

Mullu aprillis tegi Marta ettepaneku teha koos Juha Jokela «Fundamentalisti». Mul oligi juba väga suur tahtmine kõiki neid asju, mida olin vahepeal õppinud, teatris proovida. Nii sai alguse kuus-seitse kuud väldanud lavastusprotsess.

Minu jaoks on see täpselt samamoodi õppetöö nagu Marta jaoks. Tahtsin proovida teatris oma töömeetodit. Marta oli selleks ideaalne lavastaja.

«Fundamentalisti» lavastusprotsess erines kõikidest nendest, mida eales teatris olen teinud ja 24 aasta jooksul on meil Von Krahlis tehtud sisuliselt kõike. Läksime väga sügavuti materjali.

Marta on nii hea lavastaja, et pidin vägisi endale meenutama, et see ei ole tema 40. töö, vaid esimene täispikk lavastus. Südamest loodan, et meie koostöö jätkub, mingid mõtted on juba kergelt õhus.

Et ma selle materjaliga nii pikalt sain töötada ja omaette töötada ja koos elada, on osa Markuse rollist. Mu enda lugu, mis töös Markuse rolliga mingi väljenduse leidis, algab 1980ndate lõpust, umbes 14-aastase ajast, kui olin lehmakarjas ja lugesin J. D. Salingeri lühijutte, mille hulgas oli «Franny ja Zooey». Sellest teismelisele suurt mõju avaldanud momendil tekkis huvi eksistentsiaalsete küsimuste ja religiooni, sh kristluse vastu, mis tol hetkel tundus mulle kuidagi eriti raskesti mõistetav.

Kokkuvõttes üsna tüüpiline teismea lugu, aga «Fundamentalistis» jooksid päriselu ja kunstielu paralleelid 30 aastat hiljem mingis punktis kokku, mille eest olen väga tänulik. Ettevalmistusprotsess viis mind Risti koguduse õpetaja Annika Laatsi juurde leerikooli ja sealt edasigi.

Lisaks sattusid selles lavastuses kokku kolm inimest, kes tahtsid väga-väga õppida. Mu imelise lavapartneri Liisaga mängisime kokku leppimata algusest peale jah-mängu: ükskõik, mida lavastaja ütleb – jah, me proovime ja teeme.

Isegi kui alguses oli «jah, Marta, aga see ei toimi!», siis kohe pärast ära tegemist olime millegi võrra kõik rikkamad. Marta vahel ise ütles, et võib-olla see ikkagi nii ei toimi hästi.

Aga 90 protsendil juhtudest me jõudsime sellisesse kohta, mida me poleks osanud aimatagi, et sinna võiksime jõuda. See on Martal see omadus, mis teeb ta lavastajana eriliseks. Ta on teatud mõttes vana nagu Metuusala, aga samas noor nagu Marta Aliide Jakovski.

Kutsun üles kõiki Eesti professionaalseid näitlejaid osalema BFMi filmides ja lavakooli töödes, sest see on harukordne võimalus häbenemata katsetada uusi asju, oma meetodit leida, kinnistada, lihvida – see annab nii palju uut.

Märksõnad
Tagasi üles