Me peame rääkima robotite surmast ja armastusest

«Love, Death & Robots» III: nõiduslik ja kummaline «Jibaro». Foto: Netflix

Voogedastusmogulil Netflix on kombeks oma originaalsemad ja huvitavamad lapsed pärast teist hooaega tappa. Õnneks ei kehti see 2019. aastal ekraanivalgust näinud nihilistliku animasarja «Love, Death & Robots» kohta. Tim Milleri ja David Fincheri kohati haige, aga enamasti vaimukas fantaasia jõudis läinud nädalal kolmanda hooajani.

Esimese hooajaga võrreldes (18 jagu) on kolmas kaks korda lühem (vaid üheksa osa). Tagasi on ka tõmmatud lihaliku seksi kujutamisega. Vägivalda on jälle kõvasti, aga animatsioon ongi niisugune žanr, kus saame kujutada asju, mida näitlejatega teha ei saa või kui saaks, oleks tulemus liiga võigas.

Esimeses osas, mis valminud ulmeveterani John Scalzi lühijutu ainetel, on kogu inimkond igatahes surnud ja kolm lustlikku robotit uurivad, miks nii läks. Teine jagu «Bad Travelling» on visuaalselt hoopis teisest ooperist, tume ja ohtlik. Roboteid siin pole, küll aga hiiglaslik, mõistuslik ja mõistatslik verejanuline krabi.