INTERVJUU ⟩ Viiulistaar Daniel Hope: enne kui asjad paremaks saavad minna, lähevad need veel palju hullemaks

Odessa Classics festivali avab maailmakuulus viiuldaja Daniel Hope Foto: Daniel Waldhecker

Daniel Hope on viiuldaja. Seda vast kõigepealt.

Tema kohta on öeldud ka kirglik kaasaegse muusika eestkõneleja. Ta on teinud koostööd Sofia Gubaidulina, Max Richteri, Krzysztof Penderecki ja teistega. Ühtlasi on ta keegi, kes proovib tekitada klassikalise muusika suhtlust mitteklassikalisega. Tema 2017. aastal ilmunud Vivaldi-plaadil «For Seasons» sai «Nelja aastaaja» kõrval interpreteeritud kasvõi Aphex Twini.

Samuti on teda nimetatud muusikaliseks aktivistiks. Holokausti teema on ta loomingust ja tegevusest tugevasti läbi käinud. Hope juhib tele- ja raadiosaateid, kirjutab raamatuid, Wall Street Journali regulaarne kaasautor on ka. Elab Berliinis, juhul kui tuntud ja nõutud muusiku jet-set-elus sellist asja üldse nii lihtsalt saab öelda.

Hope on sündinud Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kuna tema kirjanikust isa oli seal ka apartheidivastane aktivist, tuli riigist peagi lahkuda. Euroopasse jõudes juhtus nii, et Hope’i ema asus tööle maailmakuulsa viiuldaja Yehudi Menuhini assistendina. Nüüd oli väikesel Daniel Hope’il käepärast erakordne miljöö. Edasist võib juba ilmselt kirjeldada kui ajalugu.

Hope on praegu nii Zürichi Kammerorkestri kui ka San Francisco New Century Chamber Orchestra kunstiline juht. 2020. aastast ka Bonni Beethoven-Hausi president.