Maailm vajab pidevalt päästmist maailmapäästjate käest!

Saatuslik kohtumine jäätiseputka järjekorras. Muhv (Aule Urb), Kingpool (Mart Madiste) ja Sammalhabe (René Soom). Foto: Siim Vahur

Kui Eestis tegutseks mingi Disney või Marveli taoline kompanii, mille ärimudel püüab fantastiliste superkangelaste karaktereid läbi uute seikluste ja/või erinevate meediumite üha uuesti ja uuesti rõõmuks ning rahaks teha, siis tegelastest, kelle nahka kannataks sellises avantüüris korduvalt turule tuua, meil õnneks puudust ei ole: Sipsik, Pokud, Leopold ja tema homie’d, Lotte ja gäng, Kunksmoor ja kapten Trumm, Kessu ja Tripp... Ning muidugi Naksitrallid!

Naksitralle võib pidada frantsiisiks, mille väljalüps – pardon selle agraarmajandusliku oskussõna pärast! – on olnud algusest peale väga hea. Kirjanik Eno Raud ja kunstnik Edgar Valter tegid nende kolme karakteri ainetel neli lasteraamatut (1972, 1975, 1979 ja 1982), režissöör Avo Paistik kolm joonisfilmi (1984, 1987 ja 1990). Ühtlasi on Eesti teatrites valminud samal teemal lugematu hulk draamalavastusi. Reedel esietendus Estonias täispikk ooper, mille helilooja on Tõnis Kaumann ning libretist ja lavastaja Vahur Keller.

Mida arvata Naksitrallide järjekordsest tulemisest? Tegu on kindlasti mänguga, mis väärib rahvusooperi suurt saali. Samas andkem ettevõtmisele au: seda on küll lihtne turundada, kuid samas pole siin kerge kunstiliselt õnnestuda, sest igaühel meist on kujutlustes omad Naksitrallid, mis enamasti lapsepõlvenostalgiast idealiseeritud ning väga eelnimetatud raamatute ja neist kahe esimese ainetel valminud joonisfilmide nägu. Ja pettumus on teadagi kõrgete ootuste lähisugulane...

Olgu kohe öeldud, et minu – ja marulise aplausi järgi otsustades ka vähemalt valdava enamiku reedesel esietendusel viibinud publikuliikmete – meelest veab Kaumanni ja Kelleri ooper eelosutatud ootuste foonil ilusti välja ning on kunstiliselt igati selle legendaarse frantsiisi sisemiste standardite kõrgusel.

Tee triumfini on siin sillutatud eelkõige tegijate turvalisest ja tervemõistuslikust otsusest mitte hakata otsima Naksitrallide narratiivile uut sisu ja vormi, vaid lähtuda sarnaselt Paistiku filmidega nii dramaturgias kui visuaalesteetikas Eno Raua ning Edgar Valteri aastakümnete eest loodud fantaasiamaailmast.

Ooperi kaks vaatust (55 + 37 minutit) peegeldavad faabulas üsna täpselt «Naksitrallide» kahe esimese raamatu ja kahe esimese filmi sisu. Kõigepealt päästetakse kassitädi kasside käest ning seejärel linn rottide terrorist. Sisuliselt on tegu kahe eraldi loo, ühe mõttelise seriaali kahe episoodiga. Kuid sarnaselt Paistiku kolmanda filmiga moodustavad need ühendatult sidusa terviku, mis kannab suuremat sõnumit kui kaks osa eraldivõetuna.

Laias plaanis tegeleb «Naksi­trallide» ooper samade küsimustega, millega ka «Star Warsi» saaga. Ainult et mitte kosmilises, vaid bioloogilises mastaabis: kuidas taastada tasakaal? See lugu idealiseerib sõprust ja vaprust, kuid näitab ühtlasi, milline jama võib sellest tulla, kui minna heauskselt kaasa jäätiseputka järjekorras juhuslikult kohatud pealtnäha ohutute, ent väga ekstsentriliste tüüpidega ning hakata koos nendega aktiivselt maailma päästma.

Tormakus ja järelemõtlematus viivad «Naksitrallides» küll kangelastegude ning neid tunnustavate tänukõnede ja ordeniteni, kuid juhatavad samas nii tegelased kui publiku järelduseni, et maailm vajab pidevalt päästmist ka päästjate (või vähemalt päästmise praktiliste tagajärgede) käest...

Action-ooper

Ooperižanri ajaloolises kontekstis mõjuvad «Naksitrallid» üsna harjumuspäratult, kuna teose sisus puuduvad täielikult kaks süžeekomponenti, millest ooper muidu peamiselt elab ja hingab: romantiline armastus ja enneaegne surm. Ning seega puuduvad sealt prominentsel määral ja väljapeetud moel nii lüürilisus kui ka dramaatilisus.