Kõige vähenõudlikum eestikeelne teater teeb Londonis stseene

Improteater arendab mõtlemiskiirust, esinemisoskust ja enesekindlust, ütlevad Improrongi esinemistrupi liikmed, inglise keele õpetaja Jane, muusik Kristiina, kaitseatašee Meelis, kodu- ja seksuaalvägivallast arusaamise magistrant Annika ning diplomaate koolitav Katrin. Foto: MADIS MÄLGAND

Notting Hill, London. Eesti Maja tumesiniseks värvitud keldriuks on paokil ja kui hoolega kõrvu teritada, võiks ilmselt kevadpäiksessegi kuulda hoone hämarast sisemuses kõlavaid hõikeid ja naerukilkeid. 

Kuigi on pühapäev, harjutavad Inglismaal elavad eestlased siin juba keskpäevast lähenevaks etenduseks, ent sugugi mitte tavapärasel moel. Improteatril Improrong pole kindlat mängukava, päheõpitavaid dialooge ega palgalisi näitlejaid, pole isegi kostüüme ja rekvisiite. See-eest on õhus ohtralt tahet arendada erinevaid vajalikke tehnikaid, sealhulgas reaktsioonikiirust ja lavapartnerite kuulamise oskust.

Milliseks etendus täpselt kujuneb – eesmärgiks on, et see oleks vaatajaile meelelahutuslik –, on võimatu ette teada. Kõik sünnib alles esinemise hetkel ja publiku ees. «Improteatri juured on 14.–16. sajandi itaalia tänavateatris ja commedia dell’​arte nime kandnud populaarses teatrižanris.» Nii öeldakse professionaalse improteatri Eesti Improteater kodulehel.