«Suvitajad»: meloodiline tšill ja grill võsas

Maksim Gorki «Suvitajad» Endla teatris. Õde-venda isekeskis, huumor ja kannatused käsikäes: Vlass - Karl-Andreas Kalmet, Varvara Mihhailovna - Kati Ong. Foto: Gabriela Urm

Endla teatri «Suvitajad» on lavastaja ja loomingulise juhi Ingomar Vihmari kordaläinud valik. Esimese hooga võiks oletada, et pealkirja taga peitub Juhan Smuuli muhulase Ärni igituttav monoloog.

Ent tegu on hoopistükkis Maksim Gorki siinmail üpris tundmatu näidendiga. «Suvitajaid» on varem mängitud üksnes 1977. aastal, ka siis Pärnus. Nii võib olla Endla saalis vaatajaid, kellele meenuvad Aarne Üksküla Bassov, Tiia Kriisa Julia Filippovna jt. Tookord tegutses laval seitseteist inimest, nüüd on suvitajaid neliteist. Ent Gorki on oma stseenidesse kirjutanud kogunisti kakskümmend kuus persooni! Vihmar kärpis välja öövahid, toatüdruku ja kaheksa näitekunsti harrastajat. Nood ongi üleliigsed, kuna elunäitlemise kunsti harrastavad laval kirglikult kõik. Kärpesse on läinud ka üliõpilane Zimin, Sonja satelliit.

Värskelt ja pingevabalt mõjub žanrimääratlus: meloodiline draama. Feliks Küti laulud üllatavad ja ergastavad. Efektsed, tegelase isikupärast lähtuvad laulunumbrid kui sisemonoloogid kuuluvad naistele, musikaalse meestrupi osaks jääb naissolistide ümbritsemine, maskuliinne koreograafiline ihalemine.