AJA AUK ⟩ Ameerika sisse minek

Laurie Anderson 2022. aasta aprillis New Yorgis.  Foto: Craig Barritt

Käisin kord õhtusöögil, mille põhikülalised olid parasjagu Eestit külastavad džässiajakirjanikud. Sattusin istuma esteedi välimusega vanema meesterahva kõrvale, kellega hakkas jutt sujuma. Kuna me mõlemad oleme ühtlasi ka ajakirjanikud, sai üles võetud klassikaline teema kõige vastikumatest intervjueeritavatest. Ma pole küll Lou Reedi intervjueerinud, aga mainisin, et Lou Reed olnud üks kõige ebameeldivamaid intervjueeritavaid. Ka mu vestluskaaslane polnud Lou Reedi intervjueerinud, küll oli ta intervjueerinud Lou Reedi abikaasat Laurie Andersoni, keda pidas jälle üheks meeldivamaks. Ta on üks suurepärasemaid loojutustajaid, ütles vestluskaaslane ka. Kas intervjuus, küsisin. Ei, loomingus.

5. juunil saab see suurepärane loojutustaja Laurie Anderson 75. Kui keegi ütleb, et talle meeldib Laurie Anderson, on mul ikka tekkinud eelarvamus, et see inimene tõenäoliselt muusikat muusika enda pärast väga palju ei kuula. Suurema tõenäosusega on pigem kunstihuviline ja hindab-vaatab asju selle tõttu mõneti teistsuguse pilguga, võib pidada kontseptsioonifaktorit tähtsamaks mõnufaktorist, kui natuke proovida üldistada.

Laurie Anderson ise sisenes ka muusikasse 70ndate New Yorgi avangardkunsti skeenest, sellest ajast ja kohast, kus palju toimus. Enne popstaariks saamist – kui nii võib nimetada kedagi, kellel on ette näidata Suurbritannia singlitabelis teine asetus – oli Anderson eelkõige installatsiooni- ja performance-kunstnik.