AK ⟩ Lapsed vajavad eeskätt armastust

Maria Foja illustratsioon Larõssa Denõssenko lasteraamatule «Maia ja sõbrad». Foto: Repro

Larõssa Denõssenko raamat «Maia ja sõbrad» on nagu laste elu ikka. Olgu ajad pere- või ühiskonnaelu sündmuste poolest rasked, ikka on kurvad ja hirmutavad meeleolud läbisegi rõõmsate ja õnnelikega. Denõssenko ei ignoreeri ühiskonnas toimuvat, aga teab, et kui lapsed tajuvad armastust, tulevad nad kõigest läbi.

Lähipäevist on meelde jäänud ühe targa inimese tõdemus: kus ja millal iganes sõda peetakse, peetakse seda laste vastu. Enne 24. veebruari oleks vastukaja Maia-raamatule olnud hoopis teistsugune. (Äkki seda raamatut poleks ülepea ilmunud? Paljukest meil viimasel ajal ukraina lasteraamatuid ilmunud on!?) Algklassiõpetajad tervitanuks seda kui head abilist erinevate peremudelite selgitamisel ja «kaabude» poolehoidjad puhisenuks pahaselt, et nii-öelda traditsioonilist perekonda pole domineerivale positsioonile seatud ja «propageeritud» on nende meelest valesid koosseisusid.

Täna on see kiirkorras tõlgitud ja välja antud pildiraamat ühtlasi ka abikäsi Ukrainale. (Kirjastus Koolibri annetab müügitulu Ukraina Kultuuriseltsile.) Teost lugedes ei mõtle nüüd enam niivõrd pere koosseisude erinevusele, kuivõrd lastele, kes praegu seal sõjaolukorras hirmu tunnevad, varjendites istuvad, koledusi näevad, võõrsile pagema peavad ja surma saavad.

Eeslehel on aastal 2017 ilmunud teose autori pöördumine tänaste lugejate poole. See on terav, valus, tundeküllane ja lootusrikas. Denõssenko alustab julma statistikaga: 121 tapetud ja 186 haavatud last. See oli ametlikel andmetel 22. märtsil nii. Praeguseks on need arvud palju suuremad. Sõja tõttu oma kodust ilma jäänud ja võõrsile siirdunud laste arv pole teada.

Denõssenko raamatut lugenuna ei saa mõelda arvudes. Need 121 ja 186 võivad olla Maia kaaslased: kolm Sofiat, Danõlko, Hrõstõna, Rajis, Nastja, Taja, Levko… Või kui nad pole osalised selles kurvas statistikas, siis võib nende saatus olla selline, nagu kirjanik eessõnas selle meie ette manab.