R, 9.12.2022

AK ⟩ Lapsed vajavad eeskätt armastust

Krista Kumberg
, lastekirjanduse uurija
Lapsed vajavad eeskätt armastust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Maria Foja illustratsioon Larõssa Denõssenko lasteraamatule «Maia ja sõbrad».
Maria Foja illustratsioon Larõssa Denõssenko lasteraamatule «Maia ja sõbrad». Foto: Repro

Larõssa Denõssenko raamat «Maia ja sõbrad» on nagu laste elu ikka. Olgu ajad pere- või ühiskonnaelu sündmuste poolest rasked, ikka on kurvad ja hirmutavad meeleolud läbisegi rõõmsate ja õnnelikega. Denõssenko ei ignoreeri ühiskonnas toimuvat, aga teab, et kui lapsed tajuvad armastust, tulevad nad kõigest läbi.

Lähipäevist on meelde jäänud ühe targa inimese tõdemus: kus ja millal iganes sõda peetakse, peetakse seda laste vastu. Enne 24. veebruari oleks vastukaja Maia-raamatule olnud hoopis teistsugune. (Äkki seda raamatut poleks ülepea ilmunud? Paljukest meil viimasel ajal ukraina lasteraamatuid ilmunud on!?) Algklassiõpetajad tervitanuks seda kui head abilist erinevate peremudelite selgitamisel ja «kaabude» poolehoidjad puhisenuks pahaselt, et nii-öelda traditsioonilist perekonda pole domineerivale positsioonile seatud ja «propageeritud» on nende meelest valesid koosseisusid.

Täna on see kiirkorras tõlgitud ja välja antud pildiraamat ühtlasi ka abikäsi Ukrainale. (Kirjastus Koolibri annetab müügitulu Ukraina Kultuuriseltsile.) Teost lugedes ei mõtle nüüd enam niivõrd pere koosseisude erinevusele, kuivõrd lastele, kes praegu seal sõjaolukorras hirmu tunnevad, varjendites istuvad, koledusi näevad, võõrsile pagema peavad ja surma saavad.

Eeslehel on aastal 2017 ilmunud teose autori pöördumine tänaste lugejate poole. See on terav, valus, tundeküllane ja lootusrikas. Denõssenko alustab julma statistikaga: 121 tapetud ja 186 haavatud last. See oli ametlikel andmetel 22. märtsil nii. Praeguseks on need arvud palju suuremad. Sõja tõttu oma kodust ilma jäänud ja võõrsile siirdunud laste arv pole teada.

Denõssenko raamatut lugenuna ei saa mõelda arvudes. Need 121 ja 186 võivad olla Maia kaaslased: kolm Sofiat, Danõlko, Hrõstõna, Rajis, Nastja, Taja, Levko… Või kui nad pole osalised selles kurvas statistikas, siis võib nende saatus olla selline, nagu kirjanik eessõnas selle meie ette manab.

Õigupoolest on sõja varju näha ka kõnealuses, hoopis varem kirjutatud raamatus endas. Denõssenko loos on sõda (mitte see praegune, vaid aastal 2014 alanud sissetung Ukrainasse) paari lapse elu otseselt muutnud. Krimmitatari poisi Rajisi pere kolis Kiievisse pärast Krimmi vallutamist. Sofi Kolmanda isa aga jäi Luhanskis sõjasündmuste käigus kadunuks.

Rajisi näitel kasutab Denõssenko võimalust avada krimmitatarlaste saatust laiemalt. Ta meenutab selle rahva küüditamist Nõukogude Liidu ajal, kui tuhanded inimesed oma kodust ilma jäid ega tohtinud enam kunagi sinna naasta. Liidu lagunemise järel oli tagasipöördujaid palju. No ja siis jälle… Kuid raamat pole tegelikult üldsegi poliitilistest sündmustest Ukraina lähiajaloos.

Autori eesmärk on ühe klassi lastest kirjutades anda võimalikult mitmekesiseid peremudeleid. Tõsi küll, üks pähe turgatanud variant on käsitlemata. Kui raamat juba sellisena kutsus esile konservatiivsema ilmavaatega seltskonna pahameelelaine, nagu autor intervjuus Ilona Martsonile tunnistab, mis veel siis oleks saanud, kui mõnel Maia klassikaaslasel oleks olnud kaks isa!

Mäletatavasti reageeriti ka meil pärast mudilate pildiraamatu «Siil Priidik tahab uut perekonda» (2015) ilmumist üpris vihaselt ja loobiti paremale ja vasakule süüdistusi homopropaganda tegemises. Mary Hoffmani «Minu pere on parim» (2015) markeerib rohkeid variante enamasti ühe lause ja juuresoleva pildiga ning jätkab kodude, elustiili ja tunnete erinevuste esiletoomisega. Selle raamatu kahte isa pole valvsad kodanikud märganud. Anne-Mari Alver laseb raamatus «Meie teistmoodi vanemad» (2018) nii-öelda klassijuhataja tunni raames igal lapsel jutustada, kes nende eest hoolt kannab, kas vanemad on abielus või mitte või elatakse hoopis vanaemaga või lastekodus. Kahe isaga peret pole Alver vajalikuks pidanud teiste hulka võtta, kahe emaga küll.

Kui eespool nimetatud raamatutes jääb kõlama dotseeriv laad, siis «Maia …» on teistmoodi. Neljanda klassi tüdruk jutustab oma klassikaaslastest lapse viisil hüplikult, kord üht, kord teist tahku nende elust esile tuues. Maia pöördub jutu käigus ka otse lugeja poole, küsides näiteks: kas sul on päris oma saladusi? Kui vaja, siis tsiteerib Maia õpetajat, kes targa täiskasvanuna jälgib, et tema klassis kellegi tunded riivatud ei saaks. Ta selgitab, et Sofiat ja Solominat ei ole ilus katseklaasilasteks nimetada, sest nad on lapsed nagu kõik teised. Samuti ei sobi vanaemaga koos elavat Hrõstõnat kutsuda skaibilapseks, mis sellest et Itaalias raha teeniva ema ning Inglismaal töötava isaga suhtleb tüdruk peamiselt skaibis.

Ühe pere lapsed hoiavad kokku, kärgpere liikmed samuti. Denõssenko ei lase Maial kritiseerida isegi mitte seda ema, kes oma lapsest kohe pärast tema sündi loobus, ega isa, kes kadus enne poja ilmaletulekut. Samuti mitte Kõrõlo vanemaid, kelle pärast laps oleks võinud majja sisse põleda.

Elukogenud täiskasvanu saab iga napi, aga tunderikka peretutvustuse taha mõelda pika, keerulise ja enam või vähem valusa loo. Autor aga annab lastele armastava perekonna, olgu see nii suur või väike kui tahes. «Maia …»-taolised raamatud rohkendavad tolerantsust ning säärase asjaga on targem alata võimalikult vara.

Kirjaniku ja inimõiguste aktivisti Larõssa Denõssenko sulest on ilmunud kümmekond täiskasvanutele mõeldud raamatut ja lasteraamatuid. Ta on teinud karjääri juristina, tegutsenud tele- ja raadioajakirjanikuna.

Larõssa Denõssenko

«Maia ja sõbrad»

Illustreerinud Maria Foja

Tõlkinud Ilona Martson

Koolibri, 2022

64 lk

Larõssa Denõssenko, «Maia ja sõbrad».
Larõssa Denõssenko, «Maia ja sõbrad». Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles