AK ⟩ Kuidas kirjutada elujaatavalt surmast

Tarmu Kurm tänavu märtsis oma raamatu «Kahe matuse vahel» esitlusel. Foto: Kristjan Teedema

Tarmu Kurm avaldas äsja oma debüütraamatu «Kahe matuse vahel», kus möllavad kaheksakümnendates eluaastates sõbrad Eduard, Volli ja Vambola, pedagoog Puuraud, loomatohter Teet, naabrinaine Maimu, politseinik Beatrice, noorpaar Leopold ja Pille, bandiidid Ivo ja Koljat. Olulisteks tegelasteks on mõistagi surnuaed, kõrts Tragid Traksid, loomakliinik Elajas, veoauto GAZ-53 ning üks kena maakodu, mille juures tiigis elab eriskummaline kobras.

Tarmu Kurm (44) on suhtekorraldaja ja ajakirjanik, kes on töötanud enam kui paarkümmend aastat riigiametnikuna Tartus asuvas ministeeriumis. Enne seda tegutses ta erameedias, kinnisvaravaldkonnas ning kolmandas sektoris.

Tarmu Kurm, kui meile kingitud elunatukese juures üldse midagi kindlat on, siis see, et surmast meil pääsu pole. Ometi on surm sellele vaatamata või siis vastupidi, hoopis sellele vaadates olnud tabuteema?

Tõsi on see, et surmast pole kellelgi pääsu. Ka minu raamatu «Kahe matuse vahel» viimase peatüki pealkiri on «Keegi ei jää ellu». See, kas tegu on elunatukese või täiel rinnal elatud täisväärtusliku eluga, on suuresti küll meie kätes ja meie teha.

Kõnesolev raamat räägibki tegelikult mitte niivõrd surmast, vaid elust – koguni võiks öelda, et elu ja elamise tõstmisest pjedestaalile. Sageli kõneldakse, et oluline on tunda rõõmu väikestest asjadest, millega olen nõus, aga mu meelest on veel tähtsam tunda rõõmu suurtest asjadest ja kõige enam kõige suuremast asjast üldse – elust ja elamisest.

Üks selle jutustuse kaaseesmärk võiks tõesti olla mainitud tabu-staatuse eemaldamine surmaga seotud teemadelt. Eks seda on korduvalt varemgi tehtud, aga minagi proovisin surmast kõneleda lustakas ja kohati isegi maagilis-müstilises võtmes.

Elu tahab elamist, surm suremist. Kuidas leina või surmahirmuga kõige paremini toime tulla?

Siin on universaalseid retsepte keeruline anda, kuna see sõltub hästi palju konkreetsest inimesest, tema olemusest, hoiakutest ja emotsioonidest. Leinamise viise on väga palju ja kaasteelised saavad vaid tuge pakkuda ning aidata leida leinaja jaoks kõige õigema ja sobivama viisi sellega toimetulekuks.

Üks trafaretne, kuid mu meelest väga õnnestunud tõdemus või soovitus on see, et tasuks eelkõige rõõmustada selle üle, et ta oli, mitte olla lõputult kaua kurb, et teda enam ei ole.