R, 9.12.2022

KULTUUR ⟩ Kaks meest ja üks tõeline krimitriller

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Kaks meest ja üks tõeline krimitriller
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Valgus- ja videolahendused on abstraktsed, ent jooksevad alateadvusesse kui film. FOTO: Siim Vahur
Valgus- ja videolahendused on abstraktsed, ent jooksevad alateadvusesse kui film. FOTO: Siim Vahur Foto: Siim Vahur
  • Osa lavastusest tuletab tungivalt meelde analoogilist stseeni «Voonakeste vaikimises».
  • Mõlemad osatäitjad mängivad huvitavalt ja kaasakiskuvalt, kumbki oma rollist lähtuvate vahenditega.
  • Misanstseeni staatilisus eeldab kompromissitut sisemist intensiivsust.

Kellerteatri mängukavva sobib Martin Alguse «Midagi tõelist» nagu rusikas silmaauku. Tõsielusündmustest inspireeritud teksti on Algus kirjutatud sama pealkirja all ka paeluvaks, auhinnatud romaaniks, mis pole paari aastaga oma aktuaalsusest kübetki kaotanud. Pigem vastupidi.

Näidendi esmalavastaja oli Andres Noormets, esietendus Vanemuise Sadamateatris 2018. aastal, osades Riho Kütsar (Leo) ja Veiko Porkkanen (Karl). Kellerteatris on lavastaja Sander Pukk, mängivad Andres Roosileht ja Toomas Täht.

Martin Algus «Midagi tõelist»

Lavastaja Sander Pukk, kunstnik Veiko Tammjärv, videokunstnik Lauri Urb, helikujundaja Veiko Tubin, valguskunstnik Priidu Adlas. Osades Andres Roosileht ja Toomas Täht.

Esietendus 25. mail Kellerteatris.

Virtuaalmaailma sukeldumine on üha puudutavam, tugeva ohumärgiga teema. Tehnoloogilised lahendused toovad kaasa anonüümsuse, inimlike kontaktide süsteemse kahanemise. Sedalaadi (anti)lävimine näib pealispinnal õdus, turvaline, mugav, ent soodustab ja süvendab mandumist. Uuslavastuse teksti on nagu muuseas lisatud paar märksõna vahetust kaasajast, aga nendega ei minda liiale. Ärev ajahingus laotub niikuinii sündmustiku kohale.

Suhtlemissuutmatusele osutab osavvalusalt ka Alguse teksti ülesehitus. Näidend on vormistatud kahe mehe vahelduvate monoloogidena. Kaks inimsaatust kulgevad näiliselt paralleelselt, kuni lõikuvad teravalt ja julmalt. Näitlejatele on antud ülimalt nõudlik ja üsna erandlik ülesanne: kaks tegelast istuvad ligistikku, aga kumbki viibib oma reaalsuses, pilgud suunatud publiku poole. Lavapartnerit tuleb tajuda sõna otseses mõttes küljega, silmside meeste vahel on üürike, pilkude kohtumine põhjendatud. Istuv asend mõjub märgina arvutisuhtlusest, ent võib viidata ka pihitoolile või tunnistajapingile. Misanstseeni staatilisus eeldab kompromissitut sisemist intensiivsust.

Löövaid koomiksikaadreid pillutatakse suurele videoekraanile meeste selja taga. FOTO:
Löövaid koomiksikaadreid pillutatakse suurele videoekraanile meeste selja taga. FOTO: Foto: Siim Vahur

Traagilised kolm punkti

Kui kaht lavastust kõrvutada, siis Noormets keskendus lisaks loole, tundlikumalt ja hoolikamalt teksti stiilile. Kahe mehe kõnepruugis eristusid ja vastandusid mõttemudelid, Leo haritus ja kultuurikiht versus Karli keeleline rohmakus. Sander Puki lavastuse fookuses püsib konkreetsemalt krimitriller, sündmuste kulg. Kellerteatri kodulehel on sõnastatud stiilikood: «Lavastus on noir’ilik maailm nii helis kui pildis – omamoodi Sin City stiilis vahetult aistitav täiskasvanute koomiksimaailm.» Löövaid koomiksikaadreid pillutatakse suurele videoekraanile meeste selja taga, pildiilm pigem leevendab veidi pinget, mida luuakse sõnade kaudu esile manatud kujutluspiltides. Oma film jookseb iga vaataja alateadvuses. Muide, lapseröövi kirjeldus tuletas tungivalt meelde analoogilist stseeni «Voonakeste vaikimises». Trillerivõpatusi kruvib juurde Veiko Tubina helikujundus.

Et Pukk on kasutanud ka teist tekstiversiooni kui Noormets, sai mulle selgeks, kui laval rullus lahti hoopis teistsugune finaal, kui mäletasin ning oodata oskasin. Võrrelda versioone sõnaselgelt ei saa, kuna kriminaalseid detaile ei tohi ümber jutustada ega laipu ja mõrvareid reeta. Noormets pani lõppu hüüumärgi Alguse sarkastilise puändiga Leo «uuele elule». Pukk aga jätab Leole justkui happy end’i illusiooni, enne kui lõpetab traagilise kolme punktiga. Ehkki ses versioonis on pisut keeruline hoomata sündmuste ajalist loogikat, mõjuvad viimased repliigid hingekriipivalt, mõlema tegelase süütunnet armutult võimendades.

Toomas Täht kehastub Karliks üpris hirmutavalt, ent üpriski äratuntavate hoiakutega argielu julmuse suhtes. FOTO:
Toomas Täht kehastub Karliks üpris hirmutavalt, ent üpriski äratuntavate hoiakutega argielu julmuse suhtes. FOTO: Foto: Siim Vahur

Kriis kriisi otsa

Mõlemad osatäitjad mängivad huvitavalt ja kaasakiskuvalt, kumbki oma rollist lähtuvate vahendite ja oma isikupärase distantsitunnetusega. Toomas Täht kehastub Karliks üpris hirmutavalt, ent üpriski äratuntavate hoiakutega nii argielust kui ka poliitiliselt areenilt: traditsioonilised pereväärtused, enesekindel kaasinimeste kuulutamine kõntsaks ja pervertideks. Tähe intonatsioonide iseloomulik kõrk maneer passib vangikongist vabanenud Karlile, kes teatab täie veendumusega: «Ma olen loomult väga õiglane. Igasugu ülekohus ajab mind vihale.» Nägu varjanud kapuutsi alt välgatavad ümarad silmad: ülbitsevad, jahmuvad, tigedad, hetketi lihtsameelselt lootusrikkad.

Andres Roosilehe tegelane, abielukriisi või üleüldse keskeakriisi tüürinud arhitektiharidusega Leo on hoopis teistmoodi naiivne, kui otsib «midagi tõelist» internetist. Roosilehe sarmis on mõjuv osakaal ta madalal hääletämbril – nõnda tekib omamoodi vastuolu hääle ja Leo luuseris(t)aatuse vahel. Näitleja lisab mängu just parasjagu pehmemaid, humoorikamaid noote, kujutades Leo puhtsüdamlikkust, nukrust, aga ka läbinägelikku enesehinnangut; paotades suhtumisi mõne napi žesti ja kerge kõrvalpilguga. Kahe tegelase harvad, täpsed teineteise poole pöördumised avardavat mõlemat osalahendust.

«Midagi tõelist» on põnev ja pinev teatriõhtu. Et Kellerteatri lavastusi saab jälgida ka teleülekannetena, mõjub selle lavaloo puhul omajagu sardooniliselt. Teater kui inimlik kohtumispaik annab võimaluse kogeda midagi tõelist – üheskoos.

«Leo: Võib olla me ei teagi, et asume mingi epideemia epitsentris? Viirus on juba nii sügavale meie meeltesse tunginud, et me ei saa enam arugi? Võib-olla me hakkame siit planeedilt juba lahkuma? Pöördume iseendasse ja imeme ennast läbi iseenda musta augu mõnda teise dimensiooni?» (Martin Algus, «Midagi tõelist»)

Märksõnad
Tagasi üles