/nginx/o/2022/06/06/14608697t1h5142.jpg)
Ma pole kohanud ühtki bändi, mis oleks pälvinud sedavõrd palju negatiivset tähelepanu selle eest, et nad midagi järjepanu võrdlemisi hästi teevad. Triumfist on Priesti puhul võrdlemisi raske rääkida, sest rokisaurused, või nagu hellitavalt ka öeldakse, heavy metal’i ristiisad, ei ole kunagi suutnud välja teenida sedalaadi respekti ja tunnustust, nagu nad idee poolest väärida võiks.
Nõnda on juhtunud, et vaatamata ustavale fännibaasile ja tegelikult ka tohutule edule, mis avaldub võrdlemisi edukates albumites, singlites, aga ka välja müüdud kontsertides, ei ole Priest kunagi hästi vastu võetud olnud. Küll on räägitud aegade algusest saati, et Judas Priest jäi hiljaks, ujus vastuvoolu ja sai seetõttu omal ajal peaaegu teenimatult muusikakriitikutelt materdada. Seetõttu üheks tuntuimaks ühetärnibändiks kujunenud Judas Priest (Rolling Stone’i kriitikud on läbi aastate neile üksikuid tärne jaotanud kamaluga) on küll jätnud oma loomega kustumatu jälje muusikasse, ent neid pole justkui kunagi upitatud või seatud samale püünele Black Sabbathi, Motörheadi või kasvõi Iron Maideniga.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)