R, 9.12.2022

KULTUUR ⟩ Judas Priest – 50 aastat paksu nahka

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Judas Priest – 50 aastat paksu nahka
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Judas Priest Saku suurhallis. FOTO: Dmitri Kotjuh
Judas Priest Saku suurhallis. FOTO: Dmitri Kotjuh Foto: Dmitri Kotjuh
  • Judas Priesti on sageli peetud trende jahtivaks laiatarbe-metal’iks.
  • Suurepärast materjali on kokkuvõtva kontserdi jaoks Judas Priesti diskograafias küll.
  • Hevisaurused küll tuld enam ei purska, ent on vägagi kõbusad.

Ma pole kohanud ühtki bändi, mis oleks pälvinud sedavõrd palju negatiivset tähelepanu selle eest, et nad midagi järjepanu võrdlemisi hästi teevad. Triumfist on Priesti puhul võrdlemisi raske rääkida, sest roki­saurused, või nagu hellitavalt ka öeldakse, heavy metal’i ristiisad, ei ole kunagi suutnud välja teenida sedalaadi respekti ja tunnustust, nagu nad idee poolest väärida võiks.

Nõnda on juhtunud, et vaatamata ustavale fännibaasile ja tegelikult ka tohutule edule, mis avaldub võrdlemisi edukates albumites, singlites, aga ka välja müüdud kontsertides, ei ole Priest kunagi hästi vastu võetud olnud. Küll on räägitud aegade algusest saati, et Judas Priest jäi hiljaks, ujus vastuvoolu ja sai seetõttu omal ajal peaaegu teenimatult muusikakriitikutelt materdada. Seetõttu üheks ­tuntuimaks ühetärnibändiks kujunenud ­Judas Priest (Rolling Stone’i kriitikud on läbi aastate neile üksi­kuid tärne jaotanud ­kamaluga) on küll jätnud oma loomega kustumatu jälje muusikasse, ent neid pole justkui kunagi upitatud või seatud samale püünele Black ­Sabbathi, Motörheadi või kasvõi Iron Maideniga.

Judas Priest Saku suurhallis

5. juunil 2022

Soojendas Kvelertak

Priesti on selleks peetud liiga laiatarbe-metal’iks, trende jahtivaks ja žanrilisi hüppeid tegevaks, et saavutada mingi tõsiselt võetavus metal-skeenes, kust nad võrsusid. Judas Priest on seepärast mingil määral alati langenud omaenda muusikaliste ambitsioonide küüsi, kust väljamurdmine on iga žanrilise hüppe järel muutunud aina keerulisemaks. Kui 1970ndatel asendati teravalt metalne ja raske kõla kiire, rifivaesema ja kaikuvama kõlaga ning 1980ndatel metall glämmiga, kippus see omaaegseid fänne pigem peletama kui kaasa kutsuma. Sellele järgnes solisti vahetus, mis hirmutas mitte nii andunud fännid vaid veel kaugemale, ja isegi kui Halfordi naasmine tõi kaasa teatava edasimineku, nii et Priest on viimastel aastatel pakkunud taas omaaegset kvaliteeti, on varasem hoog paratamatult raugenud ning seda suuresti vanuse tõttu. 50 aastat on kahtlemata väga pikk aeg, et sama asja korduvalt ja üha uuesti teha.

Judas Priest Saku suurhallis. FOTO:
Judas Priest Saku suurhallis. FOTO: Foto: Dmitri Kotjuh

Turbulentsed armastajad

Ometigi on Judas Priest alati olnud hea bänd, kes ei ole lasknud negatiivsel tagasisidel, alalõpmatul tümitamisel ja muusikalisel selgusetusel naha alla pugeda. Neil on olnud kõvasti kauem aega kui enami­kul metal-bändidel, et kasvatada eneseteadlikkust ja isepäisust, aga ka paks nahk, kuid ühtlasi on seetõttu kuidagi ebareaalne eeldada, et üks bänd annaks nõnda kaua välja muusikat, mis pälviks iga jumala kord välja viis tärni ning rokimaailma kõrgeima austuse. Priesti eelis on siiski see, et nende muusika on läbi aja olnud vähemalt hea: see on enamasti vähemalt inspireeritud ja kuulatav, mida ei saa öelda päris paljude teiste bändide kohta.

Ja diskograafias, kus pea iga album väärib äramärkimist, sest ühtki läbinisti halba albumit justkui pole ning keskpärane öelda tundub Priesti puhul patt, on kokkuvõtva kontserdi jaoks suurepärast materjali küll. Noh, kui muidugi need kaks ainumast albumit välja arvata, kus Halfordi asemel täitis lauljakohust Tim Owens – sarnase hääle, kuid kõvasti keskpärasema muusikalise tunnetusega solist – ja üks kontseptsioonialbum, millest keegi eriti rääkida ei taha.

Jätkuvast nooruslikkusest on Priesti puhul muidugi liiast kõneleda: see, et neil on jõudu, pealehakkamist ja intensiivsust, ei tähenda tingimata, et nad ka nooremat publikut kõnetada suudaks.

Judas Priest, mis 50 aasta jooksul on välja andnud ei vähem ega rohkem kui 18 albumit, oleks võinud seega vabalt ehi­tada kontserdi üles, mängides igalt albumilt kronoloogilises järjekorras ühe pala, mis oleks andnud põneva ülevaate mitte ainult sellest, kuidas Priesti muusika muutunud, vaid muusikaajaloolisest kontekstist, muusikavooludest, aga ka žanritest, mida Priest on läbi ajaloo viljelenud.

Jätkuvast nooruslikkusest on Priesti puhul muidugi liiast kõneleda: see, et neil on jõudu, pealehakkamist ja intensiivsust, ei tähenda tingimata, et nad ka nooremat publikut kõnetada suudaks. Iseenesest on hea, et Priesti soojendas sedakorda noorema põlvkonna bänd, žanriliselt eriilmeline Kvelertak – ansambel, mille peamine puudus oli, et nende solist oli erakordselt tüütu, kui ta just parasjagu ei laulnud.

Hevisaurused ei mõjunud laval küll üleliia energilisena, ent tegid oma asja ära. FOTO:
Hevisaurused ei mõjunud laval küll üleliia energilisena, ent tegid oma asja ära. FOTO: Foto: Dmitri Kotjuh

Valu vaigistav muusika

Möödunud neljapäeval Riias esinenud Iron Maideni kõrval jäi Priesti lavasõu võrdlemisi kahvatuks, kuid ega meelelahutuslikkus polnud ka Judas Priesti eesmärk. Võrdlemisi minimalistliku lavaga anti teada, et mehed ei ole siin tsirkust tegemas, vaid teevad seda, mida nad kõige paremini teha oskavad – mängivad muusikat. Lakoonilisel laval ei olnud üleliia elemente ning põhifookuses olid kütusetünnid Priesti logodega, tuld ei purskunud kuskilt, lava oli lihtne ning täitis oma eesmärki, olemata kordagi igav.

Ja ometigi, kui palju lahedam võinuks kontsert olla, kui Priestile oleks Saku suurhalli kõrgete lagede asemel antud möllata Tallinna lauluväljakul. Olles Priesti varem näinud vaid videoülekande vahendusel, ei tea ma öelda, kas nende lavaline olek oleks vabast õhust võitnud või kaotanud ning kuidas mõjutas lava kammitsetud ruum, küll aga võin pärast eilset kontserti täie veendumusega öelda, et muusikaliselt ja vokaalselt oleks Rob Halfordi hääl kahtlemata triumfeerinud lauluväljakul. Halfordi staadionikontserdiväärilist häält oli peaaegu kahju Saku ­suurhalli seintega kammitseda, sest nagu eilne kontsert tõestas, on Priestil jõudu ja pealehakkamist veel varuks küll. Kuueoktavilisel häälel lasti sedakorda selle täies hiilguses kõlada küll vaid korra, kui Halford lasi kuuldavale ühe ajalooliselt pika noodi, mis kõrvad lukku lõi.

Judas Priest Saku suurhallis. FOTO:
Judas Priest Saku suurhallis. FOTO: Foto: Dmitri Kotjuh

Seda öeldes, hevisaurused ei mõjunud laval küll üleliia energilisena (ja ega ma mingit hüppamist, kargamist, kukerpalle oodanudki), ent nad tegid oma asja ära ning rahvas jäi rahule. Selles mõttes oli ka kava targasti kokku pandud, sest bänd ei lasknud kordagi vahele puistatud hittidest saadaval laksul raugeda. Ka neile, kes Priesti loominguga ehk iga päev sina peal ei ole, mängiti iga paari vähem tuntud loo vahele midagi, mis kasvõi raadiolevist tuttav on. Ometigi ei oleks Priestist midagi enamat oodata osanudki: nad tulid, nad tegid, nad kahtlemata võitsid.

Märksõnad
Tagasi üles