KULTUUR Judas Priest – 50 aastat paksu nahka

Copy
Judas Priest Saku suurhallis. FOTO: Dmitri Kotjuh
Judas Priest Saku suurhallis. FOTO: Dmitri Kotjuh Foto: Dmitri Kotjuh

Ma pole kohanud ühtki bändi, mis oleks pälvinud sedavõrd palju negatiivset tähelepanu selle eest, et nad midagi järjepanu võrdlemisi hästi teevad. Triumfist on Priesti puhul võrdlemisi raske rääkida, sest roki­saurused, või nagu hellitavalt ka öeldakse, heavy metal’i ristiisad, ei ole kunagi suutnud välja teenida sedalaadi respekti ja tunnustust, nagu nad idee poolest väärida võiks.

Nõnda on juhtunud, et vaatamata ustavale fännibaasile ja tegelikult ka tohutule edule, mis avaldub võrdlemisi edukates albumites, singlites, aga ka välja müüdud kontsertides, ei ole Priest kunagi hästi vastu võetud olnud. Küll on räägitud aegade algusest saati, et Judas Priest jäi hiljaks, ujus vastuvoolu ja sai seetõttu omal ajal peaaegu teenimatult muusikakriitikutelt materdada. Seetõttu üheks ­tuntuimaks ühetärnibändiks kujunenud ­Judas Priest (Rolling Stone’i kriitikud on läbi aastate neile üksi­kuid tärne jaotanud ­kamaluga) on küll jätnud oma loomega kustumatu jälje muusikasse, ent neid pole justkui kunagi upitatud või seatud samale püünele Black ­Sabbathi, Motörheadi või kasvõi Iron Maideniga.

Judas Priest Saku suurhallis

5. juunil 2022

Soojendas Kvelertak

Tagasi üles