Hüvasti, Raivo Trass...

Raivo Trass Pearuna VAT Teatri Tammsaare remix-lavastuses «Karin ja Pearu». Foto: Siim Vahur

Ootamatu teade Raivo Trassi lahkumisest saabus nõnda ehmatavalt äkki, keset ilusat ja tegusat ja rõõmsatujulist suvepäeva. Nii tundubki praegu, et tema tööpäev on olnud selge ja suvine. Päikeseline. Küllap tänu sellele tulevadki robinal meelde just Trassi suvelavastused.

Uusim neist, metsavennalugu «Ai, velled» on nägemata veel. Kõige viimati vaatasin Henrik Visnapuu – Loone Otsa «Keisri usku» Luunjas. Kirevad ja väärikad tegelased, matsid ja saksad. Usk, lootus, armastus. Meenub Andrus Kivirähki – Urmas Lennuki «Maailma otsas», Rakvere teatri sooja isikupäraga suvelavastus, heasüdamlik ja muhedalt naljakas heade inimeste lugu. Rakvere teater on ju niiväga olnud Trassi teater. Siis elustuvad suurlavastused Reiu – Paikuse vabaõhulaval, Pärnu Endla teatri aegadel. Ja niimoodi, pikkamisi mälupiltides rännates, jõuame kord… jõuame õige peagi tingimata tagasi Vargamäele, Albu valda, Tammsaare maile. Ja kuidas tahaks, et oleks rahus mahti lugeda kokku kõik Trassi Tammsaare-lavastused. Mitte arvuliselt, mitte rehkendusena, et kui palju tema jõudis neid luua, vaid hoopis teisiti. Hinge tänulikkuse kaudu.

Näiteks «Kõrboja peremees». Tammsaare kirjutas selle romaani sada aastat tagasi. Meeles püsib Trassi vabaõhulavastus Vargamäel, Peeter Tammearu dramatiseeringus (Rakvere teater 2001). See maastik, see ränd, nende tegelaste ehe tegutsemine ja hingeeluline vägi.