K, 17.08.2022

Vorm on ajutine, klass igavene!

Alvar Loog
, toimetaja
Vorm on ajutine, klass igavene!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mercyful Fate – saadik ajast, kui rohi oli veel rohelisem ning riffidel oli sees rohkem vurtsu ja aristokraatlikku väärikust.
Mercyful Fate – saadik ajast, kui rohi oli veel rohelisem ning riffidel oli sees rohkem vurtsu ja aristokraatlikku väärikust. Foto: Alvar Loog

Järgnev lugu – žanri poolest essee-reportaaž – räägib, olgu lugeja hoiatatud, elu põhi- ja püsiväärtustest. Tuletab meelde, et inimene pole loom, masin ega tarkvaraprogramm ning peab seega oma hinge eest hoolt kandma. Aga kuidas, kunas ja kus seda teha?

Sõltumatud Šveitsi teadlased on nendele kolmele keerulisele küsimusele nii teoorias kui praktikas pikalt vastust otsinud ning jõudnud nüüdseks pöördumatule järeldusele, millest koolis, peavoolumeedias ja eneseabiõpikutes kahjuks veel ei räägita: et inimese sureliku keha ja surematu hinge eri ennetus- ning taastusravi viisidest annab kõige kiirema ja kestvama efekti suviste rokifestivalide külastamine.

Vaprad uurijad on teaduslike välitööde ning loomsete ja taimsete katsete kaasabil avastanud, et estetiseeritud müra ja rohked detsibellid on üks organismi baasvajadusi, Maslow’ püramiidi alumiste, kõige laiemate astmete kraam. See on vundament, millele toetub kõik muu. Ehk teisisõnu: neil, kes suvel suurtel traadisimmanitel end lõõgastamas ja karastamas ei käi, tuleb talvel kehatemperatuuri ja meeleolu normi piires hoidmiseks peotäite viisi tablette krõbistada.

Kõigil enesest ning oma vaimsest ja füüsilisest tervisest hoolivatel eestlastel on nüüd põhjust rõõmustada, sest Baltikumi veerele – täpsemalt Gdańskisse, vennaliku Poola Rahvavabariigi põhjapiirile – on tekkinud festival, millele pole siin piirkonnas midagi samaväärset kõrvale seada ei minevikust ega olevikust. Rahvusvaheliste standardite kohaselt korralik B-kategooria.

Mystic Festivali ebajärjekindel ajalugu ulatub aastasse 1999. Tegu on reisiva üritusega, mis on toimunud varem nii Krakówis, Katowices, Wrocławis kui ka Chorzówis. Peale enam kui kümnendi kestnud vahepealset vaikust tõusis see 2019. aastal tuhast ning sedapuhku taas Krakówis. Siis sundis koroonaviirus peale järjekordse pausi. Läinud nädalavahetusel ärkas festival uuesti ellu Gdańskis, kuhu on korraldajatel kuuldavasti plaanis see jätta ka edaspidiseks.

Poolteist tundi enne ürituse algust, kui ma läbi linna festivaliväravate poole koperdasin, tuli selgest Gdański taevast uputav ja raputav äikesevihm – emakese looduse tervitus eesootavale esteetilisele apokalüpsisele. Sellised eriefektid, mida raha eest ei saa. Piksekärgatused mõjusid kui taevase kiriku kellalöögid, mis kutsuvad kõiki suurele missale, traadikõlaliste saundide ja biitide valgusesse. Oma hingekese eest hoolt kandma. Päästma, mida veel päästa annab.

Vihm ja rokifestival – need kaks suurt hügieeniprotseduuri – käivad ajalooliselt ikka kokku. Üks maailma suurimaid ja tuntumaid sellelaadseid üritusi, Saksamaal toimuv Wacken Open Air on kudunud selle loodusliku paratamatuse koguni oma lipukirja, mis kuulutab: «See you in Wacken – Rain or Shine». Mystic Festivalil polnud vihm ja eeskava seekord mitte korraga ja läbisegi nagu Wackenis kahetsusväärselt sageli, vaid ilusti järjekorras: kõigepealt vihm, seejärel festival. Selle eest tuleb poolakaid tunnustada – hästi tehtud!

Kohale jõudes pidin tunnistama, et Mysticu toimumiskoht on nii metal, kui veel üldse olla annab: ajaloolise laevatehase territooriumil, väga industriaalses keskkonnas, mida ümbritsevad mitmest suunast hiigelkraanade tornid. Pealtnäha nii jumalast, inimestest kui ka kapitalist hüljatud paik asub Gdańs­ki vanalinnast kõigest mõnesaja meetri kaugusel. Sarnaselt soomlaste Tuska Open Airiga on ka Mystic täielik linnafestival. See tähendab, et sel puudub ametlik telklaager ning peaaegu kogu melu leiab aset betooni peal.

Märksõnad
Tagasi üles