Monumendid, trendid, mendid: mida teeb skulptuur avalikus ruumis?

Linnavolikogu hääletas eelnõu üle, mille järgi teisaldataks pealinna punamonumendid, näiteks pronkssõdur, muuseumisse või mujale sobivamasse kohta. Foto: Mihkel Maripuu

Eestis on küllaga nõukogude ideoloogilist monumentaalkunsti, mida Ukraina sõja taustal eriti valus vaadata. Kuidas sellesse suhtuda ja mida võiks teha skulptuur linnaruumis, sellest vestles kunstnik Kaisa Eiche skulptor Elo Liivi ja kultuurikriitik Erkki Luugiga. Laupäeval ja pühapäeval toimub Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus kunstifestival «Ma ei saa aru», mille fookuses on sel aastal just skulptuur.

Mida päevakajalisemad on monumentaalteoste teemad, seda kindlam on, et ühel päeval see enam möödujat ei kõneta. Kas suhtuda neisse kui haljastuselementi – «kasvades» kompositsioonist välja, eemaldad ja paigaldad uue – või nagu puutumatusse ja ­pühasse avaliku ruumi nabasse, ­mille ümber kõik keerleb, või ­oodata veel 25 aastat, kuni teemad ja stiil on taas ühiskonnas olulised ja väärtustatud? Kas meie n-ö monumentaalse tellimuskunsti kõnetusvõime kadu on ajas ajutine või lõplik?