:format(webp)/nginx/o/2022/06/09/14615507t1h16be.jpg)
- Hea monumentaalteos tõmbab magnetina ligi inimesi, putukaid ja muud elusloodust.
- Monumendid on inimestele delikaatne teema.
- Eesti on pigem bi- kui multikultuurne, aga eks see varsti muutub.
Eestis on küllaga nõukogude ideoloogilist monumentaalkunsti, mida Ukraina sõja taustal eriti valus vaadata. Kuidas sellesse suhtuda ja mida võiks teha skulptuur linnaruumis, sellest vestles kunstnik Kaisa Eiche skulptor Elo Liivi ja kultuurikriitik Erkki Luugiga. Laupäeval ja pühapäeval toimub Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus kunstifestival «Ma ei saa aru», mille fookuses on sel aastal just skulptuur.
Teeme soojenduseks ajurünnaku ja nimetame avalikus ruumis paiknevate skulptuuride funktsioone, et püüda leida vastust küsimusele, miks meil on üldse monumente vaja. Ma näen, et kohe kerkib ka küsimus, kes see «meie» on, ehk funktsioonidele oleks vaja näiteid.
Erkki Luuk: Andrus Ansip ütles: «Kui meie oma suurmehi ei austa, kes seda siis veel teeb?» Tegelikult ma ei arva, et Ansipi argument pädeks – suurmeeste (ja -naiste) austamiseks on n võimalust, millest mingi monuka püstipanek on kindlasti kõige automaatsem ja suvalisem. Mulle tundub, et skulptuuril on eelkõige kolm funktsiooni ja õigustust (mis üksteist muidugi ei välista): 1) mälestamine, mingi moraalse hinnangu andmine; 2) esteetiline, 3) tarbimisväärtus. Näide esimesest on suvaline rist kellegi (nt kommunismi- või kapitalismiohvrite) massihaual, näide teisest kõrgusse sööstva putukmehe kobrutav komeedijälg linnaruumis, näide kolmandast loodusliku diivanina toimiv köetav kivi Husby metsas.
/nginx/o/2022/06/09/14615508t1hf075.jpg)
Elo Liiv: Skulptorina pean kõige olulisemaks avaliku ruumi terviklikku pidevalt (taas-)loomist, mis kaasaks erinevaid institutsioone (kunst, arhitektuur, ajalugu, loodus). Kõige rohkem segab planeeringute suvalisus. Minu jaoks tegelikult polegi vahet, kas avalikku ruumi ilmestab mõni huvitava võraga elus puu või hea arhitektuurse lahendusega hoone, teedevõrk, monument, tänavavalgustus – kõigi puhul on tegu omamoodi monumentaalsete objektidega, mis võiks omada kunstilist ja kultuurilist väärtust ja lähtuda kvaliteetsest ruumiloomest. Hea monumentaalteos on kohaspetsiifiline, tõmbab magnetina inimesi (ja miks mitte ka putukaid ja muud elusloodust) ligi, äratab ellu ajaloo kihte, ergastab ruumi, taasloob elu ja teadmisi, on kas siis sisult ja/või vormilt monumentaalse mõjuga. On täpp i peal juba terviklikus süsteemis või oluline siduv element, mis seob teised osised tervikuks kokku.
Kõik ülejäänud on kunsti, moe, ajastu vaimsuse, poliitikute/kuraatorite/otsustajate maitse küsimus ja pidevalt muutuv, sellele ei saa eriti toetuda. Avaliku ruumi kunsti eelis, aga ühtlasi ka tragöödia on, et seda luuakse sadadeks aastateks, kuid maitsed ja ajastud muutuvad pidevalt. Skulptorite ja arhitektidena muudame ajalise ajatuks, kuid see, mis loomise ajal tundub vajalik ja hea, on 25 aasta pärast moest või fookusest väljas, aegunud tähtsuse või väärtustega.
Monumentaalkunsti uuriv kunstiteadlane Gregor Taul on möönnud, et ruumi ilustamise kõrval on tellimuskunsti funktsioon muu hulgas ka tähelepanu eemale juhtimine suurematelt probleemidelt. Kuidas kommenteerite?
Luuk: Kindlasti. Sotsiaalne skulptuur tegeleb mineviku valikulise ja sümboolse väärtustamisega, mis reaalsed (mitte sümboolsed) oleviku- ja tulevikuprobleemid juba enam-vähem definitsiooni järgi välistab. Mis puutub «ilustamisse», siis – kui see tõesti õnnestuma peaks (üpris harv juhtum tegelikult) – on skulptuur oma olemasolu sõltumata mistahes oleviku- ja tulevikuprobleemide ignoreerimisest juba ilmselt õigustanud.
Liiv: Ma ei tea… Ajuti tundub mulle, et süvariiki ei maksa igast (KOVi, riigi jne) juhtide sammust otsida. Ma ei taha oma elu liiga keeruliseks mõelda, katsun lähtuda pigem enda ja inimeste siirast soovist avalikku ruumi parendada. Mida enam kunstile ja arhitektuurile ruumiloomes tähelepanu pööratakse, seda parem, ja kui mõne monumendiga ongi ka mõni poliitiline pagunite teenimise soov, siis kunstnikel on võimalus muuta see väärtuslikuks kunstilises võtmes. Oluline on, et konkursitulemuste otsustajate ringis oleks enamik ruumiloomega seotud spetsialiste (mitte nagu oli Vabadusristi komisjonis).
/nginx/o/2022/06/09/14615511t1hd3f3.jpg)
Avalikku ruumi tuleks luua kohalikele ja et seda teha, tuleb neid kuulata ja nende vajadusi tunda. Ning me ei räägi mitte baasvajadustest, vaid väärtuste kategooriast, ning sealtmaalt läheb asi poliitiliseks. Monumendid võivad olla eri inimgruppide jaoks delikaatne teema, kuna seostuvad linna identiteedipoliitika ja indiviidide kuuluvustundega. Tallinna Ülikooli linnakultuuride teadur Tarmo Pikner soovitab sellisteks puhkudeks kaasavaid lahendusi. Elo, sina kui praktik, kes on ühisruumi nii mõnegi skulptuuri teostanud, palun kirjelda seda protsessi: kellel ja kuidas üldse tekib idee näiteks Kadriorgu Jaan Poska kuju püsti panna ja mis edasi toimub, kuniks see kuju seal püsti saab?
Liiv: Hea monumentaallahendus on alati kohaspetsiifiline, see on peamine reegel ja hõlmab ka kohalike kaasamist sada protsenti. Kaasamine ei pea tähendama, et sa skulptorina teed täpselt, nagu tahetakse, kaasamine pigem loob sideme ja inspireerib kunstnikku, võimendab kohalike omavahelist koostööd ja identiteeti, avab kohalikele kunstniku mõtted ja soovid. Ühisruumiline teos valmibki loodud kokkupuutepunktide abil, mis moodustab teose ümber nähtamatu vereringe. Ilma selleta ei hakka monument elama.
/nginx/o/2022/06/09/14615513t1h697f.jpg)
Monumenditellimus on justkui auasi korraldajale, seda planeeritakse pikalt ja kaua. See pole KOVile odav lõbu. Eestis oleks vähem monumente, kui poleks huvigruppe, kes asju ajavad ja eelarvete tegijate seas lobitööd korraldavad. Peamiste ajalooliste sõdade ja iseseisvumisega seotud oluliste monumentide taga on Memento. Kui oleks tugevamini esindatud ka mõned muud organisatsioonid (nt looduskaitsega seotud institutsioonid), kes algataks avaliku ruumi teatud teema võimendamiseks kunstikonkursi KOVi abiga, siis ilmselt oleks meil ka rohkem looduskaitselisi monumentaalteoseid.
Ja kas see kirjeldatud protsess on kunstnikule piisavalt vaba või pigem piirav?
Liiv: Ma ei ole õnneks kordagi tellija survet tundnud, keegi pole mõjutanud minu töö välimust või olemust. Pigem soovivad tellijad näha kvaliteeti ja seda, et monument oleks turvaline ja kedagi ei ohustaks, et see peaks ajas vastu ja poleks hooldamisel liigselt muret. Ollakse valmis uuteks ja põnevateks ideedeks. Olen olnud ka mitme konkursi žüriis – pigem on tellijad hädas, et pole piisavalt huvitavaid või linnaruumi rikastavaid ideid. Konkursside vähesuse üle praegu kurta ei saa, tänu protsendiseadusele on kunstnikele avaliku ruumi sekkumise või täiendamise võimalusi palju juurde tulnud. Küll aga ilmestavad avalikku ruumi pigem monumendid (ladinakeelsest sõnast monumentum ’mälestusmärk’) kui monumentaalkunst laiemalt.
/nginx/o/2022/06/09/14615510t1hab89.jpg)
Erkki, sina kui skulptuuride läheduses pühalemise üle mõtiskleja oled oma värskes esseekogumikus «(Üli)reaalsuse päritolu» kirjutanud, et Tartu skulptuurid on pigem kohutavad. Kirjelda palun oma nägemust ideaalsest skulptuurist.
Luuk: Kaks võrdlemisi suvalist näidet (putukmees ja köetav kivi) ma juba tõin. Veel üks tarbimis- (ja võibolla isegi esteetilise) väärtuse näide on mõne kummalise mängu kasutajaliideseks olev interaktiivne skulptuur. N-ö reeglipärases fantaasias «ideaalsest skulptuurist» võiks aga kõik kolm funktsiooni – moraalne, esteetiline ja tarbimisväärtus – olla väga tugevalt esindatud ja ühendatud.
Olen selle väidetava Ansipi tsitaadiga ses mõttes nõus, et kui juba monumendi püstitamiseks läheb, siis on see üldjuhul ikka pigem ajalooline suurmees (üksikjuhtudel naine), pigem mõni kirjanik, muusik või sõjakangelane. Kas meie kultuuriruumis on tegu isikukultusega või sedastatakse nende ajalooliste inimeste kaudu teatavaid väärtusi?
Luuk: Kummalisel kombel on mu arust tegu juhtumiga, kus isikud (Päts, Kross, Tammsaare, kes tahes) muutuvad sujuvalt «väärtusteks», mille eest inimesed on valmis… surema? Või vähemalt seda kuulutama. Mitte muidugi kõik, tõenäoliselt häälekas vähemus.
Liiv: Eestis on vähe monumentaaltaieseid, mis poleks seotud konkreetse inimesega, vaid oleks pühendatud mingile suuremale ja olulisemale väärtusele. See on arusaadav, sest meie jaoks on meie iseseisvus midagi ülimalt olulist ja pärast okupatsiooni oli auasi taastada kõik okupatsioonieelsed sõjamonumendid ja samas ajalukku raiuda need olulised tegelased, kes andsid endast kõik Eesti vabaduse ja kultuuri püsimise nimel. Nüüd võiks selle ca 30-aastase perioodi enam-vähem lõpetatuks pidada ja alustada uue avaliku ruumi monumentaalkunsti mõtestamise ja elluviimisega. See artikkel ja näitused juba näitavad, et ühiskond ja ka kunstnikud on selleks valmis.
/nginx/o/2022/06/09/14615512t1h4d02.jpg)
Rohkem võiks olla filosoofilisi ja elu väärtust tähtsustavaid monumentaallahendusi, midagi, mis ei aegu ja oleks ka sisuliselt monumentaalse väärtusega. Näitusesaali sellised tööd jõuavad, aga monumentaalselt neid kunstnikud iseseisvalt oma rahakoti abil püstitada ei suuda.
Monokultuurides (näiteks Põhja-Koreas või endises Nõukogude Liidus) võivad need väärtused tõesti väga üheseltmõistetavad olla, aga palju keerulisem on seis multikultuursetes ühiskondades. Monumendid on ühed esimesed, mis (kultuuri)konfliktis löögi alla satuvad.
Luuk: Eesti on pigem bi- kui multikultuurne. Eks see varsti muutub muidugi.
Liiv: Kahjuks küll, ikka uus vaarao lööb eelmise nina maha. See on nagu mingi totter kood kultuurilises käitumises ja võrdub raamatute põletamisega. Kui mõni skulptuur on seotud poliitilise korraga, võimuga, siis kindlasti varem või hiljem see kukutatakse. Aga kukutatakse ka monumente, mis aeguvad väärtuspõhiselt, kui ühiskond on teinud läbi paradigmade muutuse (nt kunagised kolonialistid/pärismaalaste vallutajad kui «kultuuritoojad»).
Kui paradigma on muutunud, siis kuju võiks maha võtta, aga mitte hävitada, mõne aja pärast, kui teema pole ühiskonnas enam tähelepanu keskmes, tekib oskus suhtuda rahulikult ka nt hästi teostatud punamonumenti, pidades seda osaks meie ajaloost ja tundmata rinnus kriipivat valu. Kindlasti ei pea ma õigeks monumentide lõhkumist, kultuur taasloob end ja igas monumendis on natuke geniaalsust ja kunstilist väärtust, ta tuleb paigutada lihtsalt teise kohta, luua teine vereringe ja käsitlus tema ümber.
Luuk: Ma pole küll päris kindel, kas igas monumendis on natuke geniaalsust, aga tõsi on, et pole mõtet lõhkuda, teisaldada vms huvitavat «punamonumenti» lihtsalt sellepärast, et see tundub parasjagu sobiv asendustegevus, mida soosib sise- või välispoliitiline konjunktuur, «Venemaal pole praegu aega meile kallale tungida» vms. Võiks ikka natuke eristada, mida ja milleks lammutada – ja üleüldse pole põhjust märatseda ja lammutada mineviku kallal, kui juba olevikus on kõik tegemata ja tulevik tume. See on puhas asendustegevus, poliitikutele (v.a muidugi Keskerakonna omad) ka tasuta valimispropaganda.
/nginx/o/2022/06/09/14615509t1h3437.jpg)
Moraalse hinnangu andmiseks võib nimetada ka monumentide deinstalleerimist. Meedias kõlab aina enam seisukohti, et kõik Suures Isamaasõjas langenute mälestised tuleks uuesti kontekstualiseerida ehk üksikjuhtumipõhiselt demonteerida ja teisaldada näiteks linnaruumist kalmistutele või uuesti tähistada, nagu tegi seda äsja Tartu linnavõim Võidu sillaga (uus nimetus Rahu sild). Põhjuseks nende paikade liigne ja ebasoodne poliitilise agentsuse potentsiaal, mis on Ukraina okupatsioonisõja kontekstis täiesti kohatu. See politiseeritus on tegelikult ju välja toomata eraldiseisev monumentaalskulptuuri funktsioon?
Luuk: Kuna see funktsioon tuleb konteksti muutusest, mitte skulptuurist, siis ma ei ütleks, et tegu on monumentaalskulptuuri funktsiooniga. Näeme, kuidas rahvusvahelise olukorra järsk muutus mõjutab Eestis (ja paljudes teistes riikides) väga mitut funktsiooni, sh sümbolite ja sotsiaalse skulptuuri retseptsiooni.
Liiv: See on elamise seaduspära, et me pidevalt mõtestame kõike ringi vastavalt oma teadmiste muutustele. Tegu on loomuliku protsessiga, mille läbi me kõik loome oma elukeskkonda, ruumi. Anname uued nimed loodule, loome uut sisu juba nimetatule. See näitab, et kultuur on elus ja meie ühiskonnana samuti. Mis ühel päeval enam ei kõneta, tuleb muuta kõnelevaks – luua uued sidemed inimeste ja ümbritseva keskkonna vahel. Keskkond peab olema samavõrd elus kui ühiskond. Samas pole mõtet praegu surnuna ja kasutuna tunduvat asja kohe ära visata – asjade, ja mulle tundub, et ka monumentide tõelist väärtust hindavad meie lapselapsed. Meie pea on emotsioonidest liiga värske. Jätame need asjad nende otsustada ja hävitamise asemel pigem loome seda, millesse usume.