AK ⟩ Epikuurlase Eduard Tinni memuaarid

Eduard Tinn 1999. aastal. Foto: Ander Ilp

Mind on ikka huvitanud, kuidas juhiti ENSVd. Jah, me teame, et võimu hoidis keskkomitee, olen lugenud ja arvustanud keskkomitee aparaaditöötajate Aare Laanemäe, Vello Pohla ja Toomas Leito teemakohaseid teoseid, kuid jälile saamise tulemus oli null.

Kauaaegse esimese sekretäri (1950–1978) Johannes Käbini memuaarid «Aastate ja kauguste tagant» pakuvad otsekui halba eeskuju – kõigest muust päris huvitav jutt, ent keskkomitee kohta tema valitsemise ajal on üksnes toonase ajaleheinformatsiooni refereering. Ja ajalehed siis teatavasti valetasid. Ent viimase esimese sekretäri Enn-Arno Sillari (1990–1992) mälestused (ilmunud raamatus «Rahvuskommunistid»; valminud koostöös professionaalse ajaloolase Mati Grafiga) on tasemel, seda peaksid tunnistama inimesedki, kes seal esitatud seisukohti ei jaga, nagu olen ka arvustuses kirjutanud.

Jaak Alliku andmeil oli keskkomitee majas korraga ametis sadakond inimest. Kui võtta keskmiseks tööajaks viis aastat ning korrutada see viiekümnega (ENSV kestus) ja jagada omakorda viiega (ühe töötaja staaž), tuleb vastuseks tuhatkond. Ja tõde ei pudene! Justkui toona antud vaikimistõotus kehtiks tänaseni.

Suure lootusega võtsin kätte Eduard Tinni mälestused «Minu kumite», sest tunnen inimest isiklikult ning tean, et bürokraadi loomusest on ta kaugel, ta on otseütleja, mitte tšinovniku kombel keerutaja. Ammustel 1970. aastatel olime me kolleegid kultuurilehes Sirp ja Vasar, tema (pea)toimetaja, mina lihtajakirjanik, enne seda oli Tinn töötanud keskkomitees teatrite järelevalvajana ning perestroika ajal oli olnud koguni valitud, see on põhikirjalise keskkomitee liige. Aga kes siis põhikirjast lugu pidas? Kommunistid igatahes mitte.

Sirbi ja Vasara peatoimetajana jätkas Tinn meie õnneks oma eelkäija Erni Lõbu rajatud liberaalset liini, mille eest nad mõlemad pälvisid intelligentsi tänu. Mina olen tundnud Tinniga mingil määral koguni hingesugulust, me mõlemad oleme mõneti boheemlikud ja pealiskaudsed, oleme arvanud, et Eesti-maailm pole ainus maailm, millest tasub lugu pidada. Ka tema raamatus annab boheemlus tunda – struktuur on hüplev ning näeme nimesid, nimesid, nimesid. Kust on need pärit? Kas tõesti mälust? Päevikust? Ajalehtedest? Nimede rohkus on teose muutnud ülevaateliseks, mille all on kannatanud konkreetsus.

Tinn on mulle kunagi tunnistanud, et ta ei viitsinud Sirpi ja Vasarat suurt lugeda, teiste väljaannete peatoimetajad (mitte kõik!) värisesid keskkomitee ees, kontrollisid enne trükkiminekut iga silpi, ega selles ole mitmemõttelisusi, eriti puuriti ridade vahele, teati, et nii teeb ka ajakirjanduskubjas keskkomitees. Tinn usaldas oma kolleege ning see julgustas toimetuse töötajaid analüüsima meie kultuuri nõnda, nagu peab, mitte mingi etteantud etiketi järgi. Ja samas toimis enesetsensuurgi, ei tohtinud üle pingutada, ei tahetud, et hea peatoimetaja lahti lastaks.

Tinn kirjeldab, kuidas ta ajas asju kavaldades, teame ju, et autoriteediühiskonnas langetatakse otsuseid isiklike suhete pinnal. Glavliti ülema Arnold Adamsiga (ei ole ei Valmar ega Jüri Adamsi sugulane) lävis Tinn võitlusspordi pinnal, Adams oli poksiföderatsiooni, Tinn karateeorganisatsiooni juht. Ja nii mõnegi partei meelest möödalasu puhul pigistati silm kinni. Oma plusse toonitab Tinn ka Jaan Kaplinski «Neljakuningapäeva» kaitsmisel, mil ta olevat osavalt manipuleerinud keskkomiteelaste poolpunase Olaf Uti ning purupunaste Vello Pohla ja Ants Saarega.