AK ⟩ Ääremaal suudavad elada vaid väga rikkad ja väga vaesed?

Ilmar Särg, «Kaugel külas». Foto: Raamat

Kirjanduslugu tunneb mitmeid viljakaid suleseppi, kes töötanud «tsiviilelus» arstina. Esimesena meenub muidugi Anton Tšehhov, eesti kirjandusest eelkõige Friedrich Kreutzwald, Johannes Vares-Barbarus ja Vaino Vahing. Praegusajal jätkab seda väärikat traditsiooni Ilmar Särg – viimased 41 aastat Tartus kardioloogina töötanud mees, kes tuli 1980. aastate keskel kirjandusse luuletajana, kuid on viimase kolme kümnendi jooksul avaldanud peamiselt proosat.

Tänavu ilmunud «Kaugel külas» on tema seitsmes romaan. Selle tiitellehe vasakul küljel on suhteliselt harjumatus kohas ning suhteliselt harjumatul moel toodud ära teose kolmelauseline annotatsioon, mille keskmine lause kuulutab: «Tallinnast pärit literaat satub mitte just omal soovil Lõuna-Eestisse oma põlve uueks looma.» (Need, kelle uudishimu hakkas kipitama kahe ülejäänud lause küsimuses, peavad ostma raamatu või lugema lõpuni käesoleva arvustuse.)

«Kaugel külas» räägib meie kaasajast. Teose peategelane on kirjastuse ja trükikoja omanik ning Eesti Kirjanike Liidu liige Joel Jahimees, kelle 50. sünnipäeva pidu – mille eepiliste ettevalmistuste kirjeldusega lugu algab – kujuneb tema elu pööripäevaks mitte üksnes sümboolses, vaid ka sisulises mõttes.

Sest sealt alates liigub Jahimehe jaoks kõik kiiresti allamäge – tema pealtnäha hea ja stabiilse elu tugipostid langevad üksteise järel doominokividena. Ta jääb ilma firmast, korterist, naisest, kasupojast, sissetulekust, kahest autost ning otsapidi ka sõpradest. Jääb vaid see, mille kohta mu kadunud isapoolne vanaisa armastas talle omase poeetilise kujundlikkusega öelda «tü#a ja tühi hing».

Läbi romaani esimese kolmandiku kirjeldab autor iselaadse kirjandusliku sadismiga peategelase sotsiaalset vabalangemist. Lugedes andsin sellele osale mõttes naljaga pooleks (ning markii de Sade’i nakataval eeskujul) alapealkirja «Vooruse äpardused kapitalismi tingimustes». Särg kujutab Tallinna kui hädaorgu, võrdsustab pangaametnikud tänavaröövlitega ning kasvatab pangatelleri lipsu emotsionaalsete ja eetiliste konnotatsioonidega laetud sümboliks.

Ühtlasi leiab aktiivset taaskasutust motiiv, mis jookseb nähtamatu niidina läbi enamiku Erik Tohvri proosaloomingu: naised lasevad külmalt ja küüniliselt üle häid (aga ­ühtlasi liiga heauskseid) mehi.

Raamatu esimese kolmandiku lõpuks jõuab teos oma pealkirjas esitatud topograafilisele markerile järele: peategelane kolib Tallinnast tsivilisatsiooni (ning iseäranis raha) leviala piirile, täpsemalt Otepää ja Kanepi vahel asuvasse Karste külakesse. Tegu on arhetüüpse motiiviga 20. sajandi kirjanduses. Kui veel 19. sajandil ja 20. sajandi alguses kirjutati palju maalt linna minekust, siis hiljem on maale tagasipöördumine olnud vähemalt sama kuum teema (võtkem või A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» viies ja viimane osa). Ilmar Särg on seda varem kasutanud koos oma isa Ainiga kahasse kirjutatud romaanis «Tagasitulek Ojamäele».