K, 17.08.2022

NÄDALA PLAAT ⟩ Kadunud aegu otsimas

Janar Ala
, toimetaja
Kadunud aegu otsimas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mart Soo ja Kulgejad
Mart Soo ja Kulgejad Foto: Sven Tupits

Vahel, kui tahan niisama vedeleda, meeldib mulle ringi kolada ERRi arhiivis. Vaadata vanu teledokke 70ndate lõpust ja 80ndate algusest. Ilmselt võib seda pidada mingisuguseks selgelt sõnastamata sooviks otsida kadunud aegu, selliseid, mida ma ise pole ehk kogenudki või kui, siis äärtest. Neid natuke pehkinud kvaliteediga. Pigem selliseid, kus näitab mingisugust olmet, miks mitte olümpiaregatiaegset Tallinna, aga veel parem, kui mõnd väiksemat Eesti asulat ja/või mõnd seal leiduvat objekti.

Ja siis kaamera liigub. Suumib. Sõidab peale ja sõidab maha. Näitab näiteks mingisugust vanemat kaevu või mõõdukal ja ohutul kaugusel kündvat traktorit, varese- või kajakaparv järel, või veel enam, veetilka kuskil katuseräästa küljes jõudu kogumas, et varsti alla kukkuda. Elu väikesed hetked, öeldakse selle kohta vahel ka. Ja taustaks võib olla sel muusika, mida saaks kirjeldada kui esto-fusion’it: džässiproffide mängitud, natuke elektriline, natuke arhailise hingusega, natuke anonüümne.

See on selline vahekohtade muusika, see peaks täitma õhku, looma atmosfääri, andma endast märku vaid hetketi, mitte trügima esile, aga mitte ka ära kaduma. Vist ka kulgema. Nii nagu kulgeb üks omaaegne teledokumentaalkaader. Ilmselt peaks siit kusagilt tõusma ka küsimus igavusest, sellest olemise ühest põhilisest taustsüsteemist, mille üle on aru pidanud nii mõnigi filosoof.

Märksõnad
Tagasi üles